Läpakaga hädas

Mõelda vaid, kui paljud inimesed on arvutitega hädas. Esmalt kogutakse raha, siis ostetakse ära, viiakse koju, õpitakse ettevaatlikult uut ja võõrast pereliiget tundma... ja siis algavad jamad. Ja paljudel algavad. Viirused, ussid, draveritega jamad jne. Jah, mul on vedanud, koduarvuti töötab juba... 3 x ptüi, mitu head aastat kenasti, kuid väga paljudel ei ole nii hästi läinud. Ja mis on nende jamade õigustus? Arvutustehnika on keeruline ja kasutajad rumalad? No pagan, siis on toode poolik. Ja me oleme leppinud, et arvutitega ongi jamad normaalsed. Imelik, arvutustehnika on ju laiatarbekaup, selle kasutamine ei tohiks eeldada erialast kõrgharidust.

Olen ka ise vahel mõnel tuttaval käinud arvutit kõbimas, Ad-Aware, Spybot jne asjadega üle käinud, õnneks on foorumid taolist kasulikku inffi täis. Kui asi keerulisem, oma peaga midagi tarka välja ei mõtle ja foorumites kirjeldatud rohud ei aita, siis olen tuima näoga format C teinud. Kasutajale tüütu, aga lollikindel.

Nüüd on mul läpakas, ja vot sellega on jamad majas. Masin pole kuudki vana, aga juba venib nagu tatt, no on risu, ma ütlen. Tulemüür, viirusetõrje, kõik uuendused on peal, ei ole ka midagi kahtlast ise käima lasknud, oh jah. Tegin ka ee.arvutid.vestlus -s ka sellest juttu.

3 telefonikõnet

Mulle tehti täna üks omapärane pakkumine, mis õhtupoole kujunes sõimuks ja lõpuks ähvarduseks.

Lõuna paiku helistati ja sooviti minu firma nime ära osta. Et hädasti vaja, asutavad uut firmat ja neil logod juba tehtud ja siis alles avastasid, et nimi juba kasutuses,  palusin veidi mõtlemisaega. Selle nime muutmisega on ju igavene mäsu, notari juurde vaja minna, kõik lepingud koostööpartneritega (tõsi, neid on küll vähe) tuleb ümber teha, ja usutavasti seostub mu nimi mõnedele positiivsete kogemustega. Mõne aja pärast helistatakse jälle, et ma võiks ju ikka omale uue nime teha, et mul pole ju seal metsas vahet, ja neil on kiire, täna oleks vastust vaja, lubati ka notariaeg kinni panna ja mulle uued nimekaardid trükkida. Ütlen, et tehke hinnapakkumine, et ma siis ütlen, kuigi, tegelikult pole ma nime müümisest huvitatud. Pakkusid 10 000 krooni. Et toimetasin samal ajal õues puulehtedega, siis vastasin, et andke aega, helistame hiljem. 10 000 krooni… hehh. Et ma olin esimese kõne ajal küsinud e-maili aadressi, no et suhtleme mailitsi, siis toksisin helistaja nime Googlisse… väga värvikas tegelane, pooled artiklid on seotusest Keskerakonnaga ja KE valimisreklaamidega, teine pool seotusest maksupettustega, tankistide kasutamistega jne. No see selleks, aga vaid 10 000 krooni selle mäsu eest, jääb ära. Helistan tagasi, et ma pole kahjuks oma nime loovutamisest huvitatud, et ma ei kruvi siin praegu hinda üles, vaid ma lihtsalt ei soovi praegusest nimest loobuda. MIKS? Lihtsalt ei soovi, see on liialt tülikas ja ma olen seda nime hoidnud. Selle peale saan teada, et tegemist on tüüpilise eestlasliku jonniga, et miks ma tahan neil ees olla, miks ma segan neid, miks ma pean kiusu ajama. See olla põhimõtteline kius. Pealegi, nad on Äriregistrist järgi vaadanud, et mul on netovara vähem kui pool aktsiakapitalist ja mind ootab nagunii lähiajal ees sundlikvideerimine. Seni pole seda keegi veel avastanud, aga kui avastatakse, on lõpp kiire ja ei ole mingit mõtet jonni ajada. Ütlen, et mu otsus on lõplik. Saan veel ühtteist enda kohta teada ja nii see kõne lõpeb.

Vot siis. Selle teerull-tank-minatulen-naljamehe nime ma siin ära ei maini, nagunii ta siia ei satu ja seega end kaitsta ei saa. Kuid tegu on ilmeka „ärimehe“ mentaliteedinäidisega, silma torkab ahtake maailmapilt, ebaviisakus, võimetus aru saada, et KÕIKE ei saa väikese raha eest, võimetus leppida tõdemusega, et mõned asjad ei ole kättesaadavad.

ETV ja Keskerakond

Tõenäoliselt on üsna paljud minuga nõus, kui ma ütlen, et Eestis on 1 vaadatav telekanal, ja see on ETV. Ülejäänu kahe talumine nõuab ikka päris suurt pingutust, õigemini, eeldab… ma ei oskagi öelda, mida. Vist mingisugust kehastumist, kuhugi sukeldumist, millegi ärakaotamist. Näiteks vaadates Ärapanijat ei saa kindlasti paljud saatejuhtide naljadest aru, ja aru ei saa nad sellepärast, et neil on eeltöö tegemata - Õhtulehed, Kroonikad ja veel taolised väljaanded on läbi töötamata. Sama seis on ka nn uudistesaadetega, jällegi on saatest arusaamise eelduseks näiteks mõne teise riigi filminäitleja nimede teadmine – tekib ju küsimus, et miks uudistesaates räägitakse, kuidas mõni välisriigi näitleja oma abikaasast lahutas. Taolisi täiesti mõistetamatuid saateid on neis kahes kanalis teadupärast veel ja veel. Noh, samas, pole ju väga hullu, kui on soov eestikeelset telekanalit jälgida, siis on olemas ETV, ja päris asjaliku programmiga. Siinkohal 10 tugrikut Ilmar Raagile. Veel, Raag on üks neist vähestest aegajalt sõnavõtvast tegelasest, kelle suust ega sulest pole ma veel lolli juttu kuulnud. See minu eelnev jutt võib nüüd vabalt tunduda soovina kuuluda nende nn elitaaride hulka, nagu Raivo Palmaru väita soovib, taipamata, et meil eestlastel pole ju mitte midagi muud televiisorist vaadata. Sest olgem ausad, Kanal 2-s ega TV3-s ei ole ju MITTE ÜHTEGI saadet, mida vaadata võiks soovida. Jõudsingi jutuga meie keskerakondlasest kultuuriministri juurde. Väga kurb oli eile Päevalehte lugeda. Ma ei ole kunagi julgenud unistada, et Pealtnägija, Laulge kaasa ja veel mõned taolised saated võiks ETV-s olemata olla, küll aga tundus ETV olema midagi kindlat ja üsna turvalist. Mida nüüd ette võtta? Prof Marju Lauristin võttis juba sõna, ja sellise autoriteediga tegelased peaks veel ja veel ja veel sõna võtma.

Minu tänane sõnadelimiit sai siinkohal nüüd otsa.

No nüüd tahab küll maja ümber puhuda

Olen Viljandis, ema-isa juures, ja kui see maja oleks mõni tüüpiline ameeriklase kipsmaja, oleksin praegu koos voodi ja läpakaga tõenäoliselt kusagil tikripõõsa all - selline torm on väljas. Ja ega magada ei saaks vist praegugi, jäälaadne asi sajab horisontaalselt vastu akent. 20 m/s on 72 km/h, sellise kiirusega lendavad asjad teevad vastu klaasi korraliku kolinat.

Tegelikult on see mõnus, mõte inimene olemisest, mõte köetud hoonetest ja täis kõhust. Sellisel kellaajal ja ilmaga kipuvad mõtted kuhugi metsa, lagendikule, rappa, kuhugi, kuhu pääseb vaid jala, kus ilm on vaid koos puude ja metsloomadega. Mul on selliseid konkreetseid kohti, kuhu mõttes praegu rännata, päris palju... jaa, just, need on sellised kohad, kus ma olen öise raju ilmaga ise kohal olnud või ilusa ilmaga proovinud ette kujutada praegust ilma.

Oh neid autosid

Maru värk. Väikevend räägib vist juba mingi kuu aega ja iga päev autoostust, et Passatist kõrini ja tahab BMW 730-t. Et sellele ei hakanud jõud siiski peale, siis paari päeva eest võttis lõpuks ometi vanemat venda kuulda :-) ja nüüd tahab Audi S6-t. Noh, ma tegelikult rääkisin ikka kogu aeg Quattrost, et neliveoline auto on ikka teistmoodi auto. (erinevatest neliveoskeemidest ma siin ei räägi, neid on väga erinevaid ja suur enamus kahjuks odavad ja poolikud lahendused), ta võttis aga teemat väga tõsiselt. Ja hetkel on Põnn Tallinna poole teel… S6-t vaatama ja ostma, kui auto sobib. Mh, üldjuhul olen ma vist ise selline rahulik, aga S6… selline auto ei saa mitte külmaks jätta. :-) Huvitav, kus ta küll nii kaua on…?

Roosi nimi

Paari aasta eest sattusin mingisugusele Umberto Eco artiklile, siis Akadeemias avaldatud Roosi nime järelkirjale, netis edasi tuhlates muudkui aga kasvas soov tema raamatuid lugeda. Baudolino on igas raamatupoes saadaval, kuid vat selle Roosi nimega hakkas nalja saama. No ei leia mitte kusagilt, mis ma siin ikka topelt üle seletan, sama jutt on siin: link.

Huvitav küll, nüüd mil raamat käes, ei viitsigi nagu kohe lugema hakata. :-) Peaks vist enne need umbes 5 pooleliolevat raamatut lõpuni lugema… Jung, L. Meri, J. Lotman, viimane Akadeemia… Paariks kuuks võik internet rikki minna, saaks kõik kojuostetud ja seni lugemata raamatud läbi lugeda. Samas… netis ju kaa niiiii palju asjalikku lugemist…

PSB

Pet Shop Boys ehk siis Tennant Lowe on enda muusikalise versiooni filmile „Soomuslaev Potjomkin“ lõpuks plaadile pannud ja müüki paisanud. Huvitav, ma ütleks. See et ma sellest siin räägin, tähendab muidugi seda, et PSB suurfänn Anneli ostis selle plaadi loomulikult ka kohe koju. Homme, oi, täna siis vast pigem, peaks selle filmi uue muusikaga üle vaatama, äkki ongi ägedam.

Täna on mingi filmimõtete öö, ma vaatan. Järgmisena võiks PSB Kodanik Kane-le uue muusika kirjutada.

Raha võeti meelsasti vastu!

Rocca Prismale täna mitu plusspunti minu poolt. Prismas EI OLNUD JÄRJEKORDA! Sellist asja ei ole minu silmad enne näinud, et Prismas ei ole kassajärjekorda. Nii et tublid, vähemalt pooled kassad olid täna mehitatud. Kui see nii jääbki, siis ei peagi enam ainult Selveris ja endises Citymarketis käima.

Vaatasin filmi

Kanal 2-s näidati Sõrmuste Isandat. No tore, need kes pole kinno sattunud, said ka ikka ära näha. See, et see film tobedalt pikk on jne, sellest ma ei räägi täna.

Sellistest Oscari ja nn kultusfilmidest (ja mitte ainult filmidest) mõeldes leian ikka ja jälle endas mitmeid erinevaid mõttekihte, või siis hoiakuid. Esimene ja lihtsaim on et oh, peaks ikka ära vaatama, äkki ongi hea. Poolmärkamatult libiseb sellele katteloorina peale mõte, et mida kuradit, jälle mingi haibitud värk, mingi hulluseteema, et just selle filmi „äranägemine“ on loogiline, loomulik ja vältimatu, et mitte mingil põhjusel ei saaks kuulda küsimust „sa polegi seda näinud vä!“ (hüüumärgiga ikka jah). Ja just „äranägemine“ on vältimatu, mitte see, et kas meeldis või kas ka elamus saadi. Hea küll hea küll, ma keeran siin natukene vinti üle. Aga selline kerge jonn tekib mul selliste nn kultusfilmidega küll, „mind juba mingit filmi vaatama ei sunni ega meelita“. Sekundi pärast torkab silma (mõttesse) kolmas kiht, „mis asja, vaatan mida tahan, sellise tobeda jonnimisega võib ju millestki heast ilma jääda, kuidas ma küll nii lapsik saan olla?“. Ja et see, kuidas ja mida haibitakse, see ei lähe ju mulle ometigi korda, selle kära roogin filmi ümbert ju maha, pesen puhtaks, filmi alguses kustutan üleskruvitud ootused (kõik räägivad et nii äge!) ja jonni (kõik räägivad… vot aga mina ei kavatse rääkida!!). Edasi, neljandaks võiks nimetada arutlust, oli nüüd sel siseheitlusel, kui seda nüüd nii nimetada võib, üldse mingit mõtet? Olen ju samas kohas kus 2 sammu tagasi. Milleks nii keerulised mõttekonstruktsioonid siin teleka ees, pult peos?! Täitsa ogar ikka. Ja veel lõpuks, viiendaks, mõne aja pärast kõigi mõttekihtide läbivalgustamine, kõigi eelneva 4 mõttekile projektsioon… kohe päris muigama paneb. Selline elektrikulu ajus ainuüksi sellepärast, et kas vaadata mingit filmi või mitte.

Ja see pole ju veel kõik! Peale äranägemist tuleb see õnnetu filmike veel kuhugi liigitada. Oli ikka hea? Või nõme? Kas liigitamisel lähtuti haibitusest, „teiste hinnagust“? Kui jah, siis millises suunas mina seda filmi hindama kipun, mis märgiga koefitsiendi filmi ümber olnud kära lisab? Ja kui vaatasingi mingi eelneva hoiakuga, kas siis pärast ikka taipan selle eelneva hoiaku, tendentslikkuse ka maha võtta?  Põhimõtteliselt, jah, kihiteema hakkab jälle otsast peale… üsna jabur värk. :-)

Vihkan suurüritusi

Sel nädalavahetusel on Saaremaal ralli. Iga sellise suurema ürituse, nagu ka kõikvõimalike suurte suviste ajude alkoholis leotamise pidude, jaanipäevade jne päevade korral tekib segadust ikka omajagu. Poed on kaubast tühjemad, (eile oli nt raske tosooli ja väikest kruvikeerajat kaubandusest leida), liiklus on sassis, kõik kohad on politseid täis ja ka lisareise tegevate praamide peale ei mahu ära (Leedol ju niigi raske, irv). Täna mul igatahes vedas, liikuma hakates oli praami väljumiseni täpselt tund aega ja 100 km, ja selle aja jooksul peeti mind veel ka 2 korda kinni. Aga tulema sain, saab vähemalt kruvikeerajaid ja tosooligi osta, kui tuju tuleb.

Tööriistast

Täna tahan ma rääkida tööriistadest, no näiteks tolmuimejast ja mutrivõtmest. Tolmu imemine on kahtlemata üks nõme tegevus, nagu ka traktori remontimine. Selle viimasega on veel see jama, et seda ei saa ka edasi lükata, toda esimest võiks minu arvates vahel edasi lükata küll. ( Kahtlemata oleks aga mõlemad tööd veel palju nõmedamad, kui imur oleks logu ja mutrivõtmed veninud. Meie inimesi pidavat Soomes üllatama see, et väga suurt rõhku pannakse seal tööriistadele. Inimene sõidab mitte erilise röögatus-autoga ringi ja riides käib nagu kaltsakas, kuid koht, kus kohe üldse kokku ei hoita, on kõikvõimalikud tööriistad, olgu selleks kasvõi nuga või kirves. Ja õige kaa, (mitte sellepärast et ma ise siin Saaremaal vana Golfirüsaga ringi kärutan, riietusele rõhku ei pane ja üle päeva Würthis tööriistu käin kaemas, et ehk mul on ikka midagi VEEL vaja () ka minu arvates tuleb kõikvõimalikke nõmedaid tegevusi natukenegi meeldivamaks teha. Ja üldse, igasugune töö on ju kordi mõnusam, kui abivahendid on väga head. No mis traktori remont see oleks, kui taskulamp ei põle korralikult, akudrell nöögiks, näpitsad ei haara iga nurgaga ühtlaselt, kruvikeeraja ja mutrivõti oleksid veninud, haamer lendab otsast, meisel on pehme, stopperrõngaste jaoks puuduvad üldse õiged näpitsad… õhh. Tulemuseks on lisaajakulu tööriista enesega maadlemiseks, rikutud poldipead, katkised käed, vale asja tegemisest rikutud tööriistad ja vali sõim. Kuid just sellist nööki näevad nii paljud inimesed, just sellised tööriistad kipuvad nii tihti nende aega ja närve sööma.

Viletsa tööriista koht on prügikastis. Punkt.

Sügisöine vaikus

Olen praegu Saaremaal, Viidu külas. Käisin natuke aega tagasi õues, Täielikku Vaikust kuulamas, Vaikust mis on nii suur, sügav, massiivne, kõiketäitev, et ei jõuagi kohe ära kuulata. Peale selle on praegu ka täiskuu, pilvitus taevas. Ja veel see sügise lõhn! Imeline! Ikkagi… see Vaikus… see tundub nii vääramatu ja võimas, kuigi piisab ju mõnest lennukist või koerast, või minust endast et see katki teha. Ju peitub selle Vaikuse vägevuse taga see, et lennuk tuleb ja läheb, koerad ja inimesed samuti, vaikus oli kohal enne meid kõiki, ja tuleb peale inimest, koeri ja lennukeid taas tagasi. Saabub ka siis, kui kõik elav siit millegipärast lahkunud on. Saabub vääramatult.

Idee TOM-i

Mu keskmine vend ostis mõne aja eest auto, Eestist, autopoest, mitte uue, vaid ikka kasutatud. Töllerdasin ise ka asjamehena kaasas ja silma hakkas massiline läbisõidunäitude tagasikerimine (nt 100 000 km sõitnud autol ei saa olla väga kulunud rool, istmed, uksetihendid kuhu autosse siseneja võib pihta minna, veel väiksema läbisõidu puhul pole loogiline, et pidurikettad on mitu mm-t kulunud jne). Jah, ikka ja jälle olen kuulnud siit-sealt, et keritakse hoolega, ja kõige selle kinnituseks muutuski venna müüdava auto odomeetri näit ühes autopoes 186 000-lt 131 000 km-le ja ostetavat autot oli ka vähemalt 100 000 km tagasi keritud (kaasasolnud pabereid uurides oli ühel Saksamaal tehtud ülevaatuse tšekil läbisõit ära märgitud). Need konkreetsed arvud on suhteliselt süütud, aga asi on põhimõttes. Ja sellest sündis mõte selleteemaline ettepanek TOM-i üles panna. Siin ta on: link    

Veel valimistest

K-ainet manustanud ja dopinguteemale vilistanud K-erakond tegi jälle puhta töö. Huvitav, mida peaks nimetatud erakonna liikmed korda saatma, et nende toetajaskond enam ei kasvaks? Mnjah, eks kunagi saame kindlasti seda ka näha. Ja koos sellega joonistub üha selgemini välja indikaator, mis mõõdab eestlase soovi seadusi üle kavaldada, salaja kuhugi mikrofone sättida, soovi mugavalt kellegi teise nutsu omale sebida (papp, see on ju elu mõte) – K-erakonna valija, kes kõiki nimetatud erakonna tempe aktsepteerib, ütleb oma valikuga ju otse välja et käituks ise võimalusel täpselt samuti. Mhmm, nii et sellised me siis olemegi. Üsna sant lugu.    

Jahmatus Kristiines

Sain täna Kristiine keskuse keemilises puhastuses šoki – ma ei saanud sõimata!!! Vähe sellest, ma ei kuulnud, et kedagi teist oleks sõimatud. Ennekuulmatu! Väga imelik tunne oli seal leti ääres seista, tavaliselt on ju esimene röögatus see, et „mis te mõtlete et me SELLE pleki ära peseme?“ või „siin on ju lukud ja nööbid, me ei vastuta kui need üles sulavad!“. Hea tuttav, kellega vahel ikka Kristiine keemilises puhastuses saanud elamusi vahetame, rääkis paari päeva eest, kuidas tema ees olijalt jope pleki kohta selgitust nõuti, ja kui vagur inimene mainis, et hoiab käekotti kaenla all ja kott on määrinud, siis röögatati et „mis te kannate siis kotti kaenla all!“. Tänase väga meeldiva kogemuse valguses rohkem sellistest juhtumistest ma siin ei räägi.

Õige ilm jõudis kohale

Lõpuks ometi on sügis end kohale vedanud. Ju sai eelmise suve karmavõlg nüüd tasutud ja minu kauaoodatud külm tuul ja vihm on nüüd kenasti siin, kus ta juba mõnda aega tagasi pidi olema. Mis rõõmu saab olla soojast toast ja autost, kui väljas koledat ilma pole? Ja millal veel on nii palju aega ja põhjust suuri mõtteid mõelda, kui nüüd, tuppasurutuna. Mõnus aeg. Aken ruulib.

Avastamisrõõm

Väga põnev, siia on võimalik teksti paigutada otse Wordist (vastav plugin tuleb enne instalida), vajuta peale jutu genereerimist vaid nuppu ja kogu moos. Ei pea veebilehitsejat avama, end kuhugi sisse logima jne. Väga kiire ja mugav.

Valimisreklaamidest

Ajakirjanikud annavad üheskoos tuld kõigi erakondade pihta, et valimiskampaaniad keskenduvad ikka ainult ärapanemistele, valimissaated vaid üksteise materdamisele… kõik õige, kuid ma saan sellest ka natukene aru. Meil on siin Eestis nähtus nimega Keskerakond, koos oma segiaetud peadega ja populismi ohvriks langenud suure hulga valijatega. Valijatega, kes tunneb end tõrjutuna, petetuna, ebakindlana, kes otsib maailmas lihtsust ja selgust. Keskerakond on otsustanud sellisele valijale läheneda ilusate valedega, jutuga, mida see valija kuulda soovib, peale selle mängida rahva ees esinedes samuti tõrjutut, tagasikiusatut, et ka sel moel poolehoidu pälvida. Ja see õnnestub neil suurepäraselt! Juhul kui mõni teine erakond soovib samuti sellele samale valijale kuidagi hinge pugeda, siis lasevadki ka nemad latti alla, lootes, et haritum seltskond sellest ka aru saab. Ja nii käibki meedias üks tümitamine, lendu lastakse võimalikult lihtsaid lauseid, lootes, et mõningase mõtlemisvõimega inimene teeb otsuse iseseisva uurimise, mitte labaste telereklaamide põhjal. Oleme vist liiga rumalad demokraatiaks.

Püsivust vaja?

Huvitav, et sellist asja siin üleval hoida, on vist üksjagu püsivust vaja? Mhmm.