ID kaart ja jonn

Henrik räägib ID-kaardist ja selle rakendatavusest. Et minu kommentaar tema jutule läks mingil põhjusel kaduma, siis räägin siin uuesti, ja natukene pikemalt.

Tean enda kogemustest, et jonn on üks võimas jõud. Tõmbab mängleva kergusega ka mõistlikele kaalutlustele kriipsu peale, peletab ka headest asjadest eemale, ajendab kahjulikke asju tegema, et aga saaks midagi vältida või millestki hoiduda. Mina näiteks kõnnin ikka ja jälle tagurpidi Prisma poodidest välja, kui kassajärjekordasid näen (ja üsna tihti seal see järjekord ka on). Istun uuesti autosse ja sõidan mõnda teise poodi. Kuigi ajavõidust ei saa siin vist rääkida. Teine jonn on vältida tooteid, mida mingist piirist rohkem reklaamitakse. Kuni leiva-saiani välja. Kui on võimalus, valin ikka toote, mille hinnas ei sisaldu mulle närvidele käinud reklaami. Ja reklaam üldjuhul ju käib närvidele. Üks vana jonn veel, peale politsei ümberkolimist teatud majja ei osta teatud magusatootja tooteid. Vot sellised väiklased jonnid, suisa piinlik kohati… natukene aitab sõna põhimõte. :-) Jonnist saab midagi õigustatavamat ja ilusamat. Põhimõtteliselt ei osta poest, kus kassapidajad sellise koormusega töötama peavad ja mina passima pean. Kõlab uhkesti. :-)

Nüüd ID kaardist. Tundub, et seesama jonn on paljudel ID kaardi vastu. Selline kohustuslik asi ju. Küll on tore, et minul õnneks mitte. Ja nüüd pääsen ID kaardiga netipanka kiiremini ja mugavamalt, ei pea kooditabelit otsima, sealt näpuga järge ajama, makse kinnitamiseks uuesti numbreid taga ajama. Samuti pääseb kiiresti ja mugavalt Maksuameti lehele, raamatupidamist tegevad inimesed käivad seal ju päris tihti. EMT iseteeninduses saab palju asju aetud, kuni liitumise sõlmimiseni. Peale selle on õnnestunud Tallinna Linnavalitusele ja EAS-le digiallkirjastatud dokumente saata, uhke värk. Otsene aja ja raha kokkuhoid.

Kas jonnile rohtu kaa on? Saab seda ravida? Kuidas saada see prunt healt asjalt eest ära? Et ta tekib pettumusi valmistanud ja kohustuslike asjade vastu (kindlasti veel mingisugustel põhjustel), siis ID kaardi promomine ehk reklaamimine arvatavasti ainult suurendaks jonni hulka eestlaste hulgas. Niigi kohustuslik, ja nüüd reklaamivad kaa%2

15 küsimärki

Meie meedia on kerget meelelahutust täis. Paksult. Ju on siis nõudlus olemas. Ütleme, et see kerge meelalahutus on tarbijale halb, on vaimselt mandumapanev, inimest lihtsamaks-, ühetaoliseks muutev, mõttekategooriaid vähendav, kellegi jäljendamisele ärgitav, mõtlemisest ja vabadusest loobuma julgustav jne. Ütleme veel, et see tarbija vajab õigustust, miks ta seda kerglast kraami tarbib. (1) Olen kuulnud sellist õigustust, et inimene on peale rasket tööpäeva väsinud, ta ei jõua ega viitsi õhtul enam mõelda. Ja siis vahibki eratelekanaleid ja loeb kollast ajakirjandust. Mhm, ma ei saa aga sellest aru. Et kui väsimus kallal, siis jääb mõistus seisma? Või siis osa mõistusest? Ja siis tekib vajadus teist tüüpi, julgeksin öelda vähem väärtusliku, infovoo järele? Imelik, kui Pärt ära väsitab, kuulata törts Meie Meest peale? Et head ära tunda, tarbida vahel midagi halba? (2) Soov mõtteid mujale viia? Aga miks peaks need mõtted mujale peletama? Omad mõtted on ebameeldivad? Probleemid isiklikus elus, tööl? Stress? Kas meil on siis nii palju õnnetuid inimesi? Eratelekanalitel ja kollasel ajakirjandusel läheb ju hästi. No sel juhul tuleb Maiet ja Valdurit tänada, toovad meie rahvale kergendavaid hetki. Ei olda oma eluga rahul, tahetakse midagi MUUD? Et ise ei oska seda MUUD saada, siis laskutakse „seepi“ vaadates unistustesse? Madala enesehinnangu pärast soovitakse näha kedagi, kel veel halvemini läheb? Sel juhul tuleks „seep“ ausse tõsta, sotsiaalministeerium peaks „seebitootjaid“ toetama, SLÕhtulehte ja Kroonikat doteerima?

(1) Võib muidugi ka öelda, et ükski inimene ei vaja meedia tarbimisel õigustust. Vaatab mida tahab. Sel juhul pole sel mõttel mingit mõtet.

(2) Võib muidugi ka öelda, et ei saa olla sellist liigitust hea – halb. Ka sel juhul pole sel mõttel mingit mõtet.

Kuidas edasi?

Nüüd on see koht, kus tekib küsimus, kas ja mida ajaveebi kirjutada. Seda teemat on paljud käsitlenud, paljud on spetsialiseerunud mõnele valdkonnale, paljud mitte, paljud argumenteerivad oma kirjutamisi paremini, teised vähemparemini. Kas kirjutada suuremaid mõtteid, noh nagu näiteks see, või muliseda näiteks sellest, kuidas ma üleeile pesumasina laagrit vahetasin, eile silikooniga selle masina ka jälle veekindlaks sain ja kuidas täna hommikul kuivanud silikoonine masin päev otsa pesu on pesnud. Natuke veel, ja oleks pidanud naabermajade pesunööre otsima minema – meie maja omadele rohkem ei mahu. Või peaks mitut ajaveebi pidama? Ühes räägiks pesumasina laagrivahetuseks vajaminevatest tööriistadest ja sellest, kui lihtne see vahetus on. Ja teises mõtiskleks suurematest asjadest? Või on targem üldse mitte bitte raisata ja veebi koormata? Selle asemel võiks ju näiteks pooleliolevad raamatud lõpuni lugeda. Või märkida pealkirjas ära, et see siin on paarile tuttavale, aga vot see võib juba nii mõnelegi mingit huvi pakkuda? Mhmm.

Ähh, tuleb õue minna, pesunöörid tühjaks korjata.

Laurits ja lumelabidas

Eile, st laupäeva hommikul oli plaan, et teeme Peeter Lauritsa näituste päeva. Algust tegime Artdepooga, hea kodu lähedal. Et ma olen kunsti alal loll kui lumelabidas (ei tea voole, tehnikaid,  jne jne), siis ei oska ma siin muud öelda, kui et mulle Lauritsa tööd meeldivad. Lihtsalt. Ja peale selle on ka tema kõikvõimalikud sõnavõtud väga asjalikud olnud. See selleks. Peale Artdepood üritasime SEB Ühispanga 5. korrusele pääseda, ei õnnestunud, nädalavahetusel on kinni. Ja siis juhtus see, mis kesklinnas ja kaubanduse lähedal kergesti juhtuda võib – tarbimishullus hiilis ligi. Nii et mingi aeg poodides, siis oli vaja juba koju minna, koristama, hiljem saunaõhtu, sõpradega. Saun ju kaa meie rahvuskultuuri lahutamatu osa. :-)

Kui Anneli oma magistritööga tegelema ei peaks, tahtnuks homme, st täna, Virumaale minna. Loodetavasti on homme jube ilm, toasolemise ilm. :-)    



Täiendus:
Naljakas. Artdepoo ees ajas keegi vanamees lund, nii 1 cm-st kirmet. Suuuuure lumelabidaga, no tõeline overkill. Ja Annelile seostus siinset juttu lugedes mina_kui_lumelabidas selle lumelabidaga, millega see vanamees seal nalja tegi. :-)

Ja saingi teada, miks ma end kunstis just lumelabidana tunnen.

Ööülikooli salvestus

Käisime Anneliga eile Raadio Ööülikooli avalikul salvestusel. Teemaks oli „Kas judaism on tänapäeval aktuaalne?“, luges prof Kalle Kasemaa. Üritus toimus Juudi süvalultuuri festival Ariel raames, kuid meid tõmbas kohale siiski märksõna Ööülikool ja usuteema kui selline. Konflikt usk ja tänapäev (minu kunagine veidi äge mõttekäik), usklik ja uskmatu, usu ja usu vahel.

Selliseid avalikke salvestusi ikka vahetevahel toimub, kuid pahatihti nädalavahetustel, mil meid Tallinnas pole. Ja ka saade ise on natukene halval ajal. Et aga kordus on pühapäeviti ja neljapäeviti, siis suurema osa Ööülikoole oleme siiski ka arvutisse salvestada saanud. Vahetevahel hea kuulata.

Reim - ei rumalusele

See on ikka nii, et kõikse valjema häälega räägivad mingil teemal just need, kellede jaoks see teema uus on. Ju on see siis loomulik, törts edevust + siiras soov jagada uut (ja veel hägusat) teadmist, mis seal’s ikka. Lood on aga kehvad siis, kui selline tegelane kuhugi kirjutama hakkab või raadiosse – telekasse tikub. Ala spetsialistid muigavad järjekordse rumaluse üle, teised asjaarmastajad vihastavad, võhikud loevad ja kuulavad mokk töllakil. Asjatundjad ei viitsi jama peale reageerida ja ise sõna võtta – pidev asjatundmatusefoon on ükskõikseks muutnud, osad asjaarmastajad, teemat juba natuke valdavad ei malda ise sõna võtta, teised on julgemad ja kirjutavad-räägivadki kõik (neti)lehed ja raadiod täis, võhikutel on, nagu öeldud, ikka mokk töllakil. Ja tulemus on see, et ajakirjanduse vahendusel loeme – kuuleme - näeme kõikvõimalikku jama. Kõik muudkui räägivad (tuule-, tuuma- jne) energeetikast, autodest, üldse tehnikast, toitumisest jne jne.

Asjatundjad mõtlevad, et neil savi. „No kesse jõuab nende kirjutavate „tarkpeadega“ ikka jageleda, triviaalseid asju nämmutada“. Nii, aga näiteks mis toimub Rootsis ja Saksamaal energeetikas? Lausrumalus võidutseb. Ja osalt on selles süüdi siiski see seltskond, kes on ülikoolides ja energeetikafirmades tehnilistel kohtadel, need kes teemat valdavad, kes täna energeetikat püsti hoiavad. Seda osa, kel mokk töllakil oli, (sel elualal, kõiges ei olegi enam võimalik tänapäeval orienteeruda) see läheb valmistel seda valima, kes on osanud töllmokale lihtsat ja selget juttu ajada. Avaliku arvamuse küsitlused näitavad seda, kelle jutt on meedias neile loogilisem tundunud. Üksikud spetsialistide sõnavõtud on imelikud, keerulised, kõiki üldteada „tõdesid“ kummutavad.

Mida ma öelda tahan? Seda, et spetsialistid, kirjutage. Rohkem. Et rumalusele vähem ruumi jääks.


Varakevadel kirjutasin Vikerraadiosse maili, ühe järjekordse tuulikufänni (loe: tulusat äri haistva ärimehe) hala peale. Ajakirjanik ja intervjueeritavad kurtsid, kuidas tuuleenergeetikast keegi ei huvitu… saatsin saatejuhile TTÜ dots Rein Oidrami kontaktid. Tehti telefoniintervjuu. Oidram rääkis hästi, maailm ei ole must-valge. Tuulik, pisikese territooriumiga riik, põlevkivienergeetika ei taha kokku sobida. Nädala paari pärast oli Argipäeva saates nüüdseks meie hulgast lahkunud prof Olev Liik, jällegi, oskas keerulisest asjast lihtsasti rääkida. Ajakirjanik, palun uuri oma ala proffidelt, ja asjatundjad, võtke rohkem sõna. Sellel töllmokal on võim, teie kohus on meid harida, hoida meid suurte rumaluste eest.

Hallitus!

Meie kodudes elavad peale meie endi veel igasuguseid tegelasi. Sealhulgas ka hallitus, mida me kogu elu sisse hingame, sööme ja joome. Mõningase hallituse kogusega oleme harjunud, kuid kui eluruumides silmaga nähtavat hallitust juba näha on, on aeg tegutsema hakata. Silmaga nägemisega on aga selline nüanss, et ta kipub tekkima välisseinte ja mööbli vahelistesse aladesse, kus on külm(asild) ja õhk ei liigu – suhteline õhuniiskus on kõrge.

Mõned lingid
http://www.tervisekaitse.ee/tkuus.php?msgid=2548
http://www.keskkonnatehnika.ee/arhiiv/2001/6_2001/hallit.htm
ee.ehitus.vestlus –est üks jutuke
üldisemalt Google gruppide otsingutulemus

Meie korteris on õnneks puuküttega saunaahi, siibrita, st veab pidevalt õhku toast välja, siis on veel gaasiveesoojendi, ka see veab katkematult korterist õhku välja. Lisaks köetakse tibakene ülearu, mis võimaldab akent üsna palju praokil hoida, aga kõigest hoolimata on ühes nurgas silmaga nähtavat hallitust. Hommikune ehitustarvete poering oli tulemusteta, nüüd targemana (vältida fosfaate sisaldavaid pesuaineid) lähen keemiapoode kammima.

Logisev taarandus

Pandipakendi süsteem on iseenesest asjalik lahendus, aga vot see kokkukogumine... Et pudeleid-purke ei tohi kokku suruda, tundub mõistlik poodi minnes alati oma taaranatuke kaasa võtta. Ja siis sa passid seal järjekorras. Sest 2-st masinast vähemalt 1 on rikkis (loe: täis). Helistad aparaadi kõrval rippuva telefoniga kuhugi, öeldakse, et jah, teame, ei saa kohe tulla. Juhul kui 1 masin veel töötab, tundub mõistlik oma taara mõnele eesseisjale kinkida. Kui mitte, siis kolistadki taarakotiga poes lettide vahel ja vead pärast oste autosse tagasi.

Õnneks koguneb meil taarat vähe. Hoo, just praegu tuli hea mõte! Ei pea ju taarat oma aja ja närvide huvides prügikasti pilduma, vaid saab sinna katkise ja piiksuva masina juurde kilekotiga maha jätta!

Maha müüa?

Tänapäevase arvutustehnikaga möllates kipub vahel alaväärsustunne peale tulema - no ei saa nende masinatega hakkama. Jälle on mu uus IBM T43 läpakas „panges“. Tänu System Restorele, millega aegajalt, mil arvuti käivitumine jälle suvalisel hetkel mitmele minutile venib, saab teadaoleva korrasoleku hetke taastada, nii et hetkel käivitub ta normaalselt. Kuid wifiga on jamad, IBM enda vidin Access Connection ei lase end ei uuendada ega uninstallida. Lubasin siis XP Wifi võrkudega majandama, kuid siis hangub vahel IE, Access Connection väidab, et Radio turned off… XP jällegi, on ühendus on püsti… vahel kaob linnuke Use Windows to configure my wireless network settings eest ise ära. Müstika. Kui keegi sellistest asjadest räägiks, ega ma vist ei usuks.

Iga nädal Format C? Ära hakkab tüütama. Foorumite ja helpide abiga ma neist jamadest aga muudoodi jagu pole osanud saada.

Ei julge kellelegi IBM läpakaid soovitada. Poolteise kuu jooksul on ta ehk ühe nädala tõrgeteta töödanud. Jah, ma ei ole IT spets, aga no PÄRIS LOLL ma enda arvates kaa pole… oh jah.

Füüsika ja astronoomia, kuhu te küll lähete?

Inimene on kärsitu loom, ja tal on kange tahtmine maailmaasjades aru saada. Vist suisa loomupärane sund taibata, mõista.

Käisin tähti ja Kuud õues vaatamas, ja Vaikust kuulamas. Hehh, mõne aasta eest olin „tähtede ja Kuu“ fänn suisa, uurisin ja puurisin täheteaduse tänapäevaseid teooriad. Täitsa põnev. Täna aga ei mäleta enam meie kodugalaktika läbimõõtugi… 30 000 va? Noh jah, taoliste suuruste meelespidamisel pole ka mingit mõtet. Kõik taolised asjad on väga lihtsasti leitavad, vaid üks käeliigutus raamaturiiulisse. Universumi järele, mille vähemat 2 korda läbi olen lugenud. See eeldas aga tibake füüsika uurimist ja kordamist, Wieni nihkeseadus, Doppleri efekt, elektromagnetlaine tekkemehhanism, termodünaamika II seadus, määramatuse printsiip, kvantfüüsika laiemalt, stringiteooria … ja loendi lõpp lähebki käest ära. Sest igasugune tugi kaob, metafoorsus kaob, füüsika muutub õõnsaks, seletamatuks, keel jääb jänni, kõik on kirjeldatav vaid läbi matemaatika. Ei mingit kujundlikkust. Väga lihtne näide: aatomit ei saakski justkui kirjeldada, Rutherfordi planetaarne mudel on täiesti vale, elektroni kohta ei saagi midagi öelda, kus ta on, kui kiiresti liigub, kord on ta nagu osake, siis jälle nagu laine… no mida paganat. Suur tükk füüsikast räägib vaid matemaatika keeles. Jah, matemaatika on väga põnev ja tohutu võimas keel, oma keelereeglite järgi kõike hõlmav, kuid valdkondi, mida saabki VAID matemaatiliselt väljendada, selliseid valdkondi ei saa ju tegelikult MÕISTA. Ja siis on seda kõike ka väga rakse uskuda. :-) Veel, Suur Pauk ja singulaarsus nt. Ilus muinasjutt. Ilusad kaunid teooriad. Einstein nimetas oma elu suurimaks veaks eri(või üld?)relatiivsusteooriast kosmoloogilise konstandi väljaviskamist… 1905, 1929? Ei mäleta. Hiljem, kui maailmaruumi paisumine (punanihe) avastati, oli seda konstanti jälle vaja… konstandid, konstandid, konstandid, et teooria klappima saada. Ja nüüd lõpuks veel see stringiteooria, M-teooria… see kõik on väga elegantne, aga… kas see kõik ikka ka ÕIGES suunas liigub? Tehku enne asjad selgeks, kuidas asjad TEGELIKULT käivad, küll siis tekiks paljudel jälle füüsika vastu huvi. :-)

Mulle igatahes tundus õues, et tegelikkus, need tähed seal üleval, ainult muigavad meie tohututele teooriatele. Teooriatele, mis ise ka ei tea, mis suunas nad liiguvad, üks on hullem kui teine, järgmine toetub eelmisele, kohendatakse (a’la Tamboviga) seni, kuni eelnevatega kuidagi haakuks. Võib-olla on tegelikkus hoopis teises suunas? Suunast rääkides, nt Lobatsevski või Riemanni ruumi järgi pole suunal muidugi jälle erilist tähtsus… äh, olgu kuidas on. Aeg on magama minna.

Samal teemal rääkis mitte väga ammu ka M. Lotman Ööülikoolis. Ja et sel aastal täitus 100 aastat Einsteini erirelatiivsusteooriast, siis suvel oli üks Akadeemia sellele teemale pühendatud.

Vanduma paneb

Täna oli jälle selline päev, mil ma soovisin saeostulubade süsteemi rakendamist. Relva ostmiseks on ju luba vaja, sama võiks olla ka mootorsaagidega. Miks? Sellepärast, et saagidega saadetakse metsades uskumatult palju rumalusi korda. Kui ise ei oska, telli asjatundjad. Saad kiiremini ja ka odavamalt. (praakmaterjali osakaal väheneb tunduvalt)

Nii, kõigepealt laseksin saeostuloa taotlejal küsimustikule vastata. Küsimus nr 1: Mitme protsendiline on mingi x 2 liitrine õlu? Juhul, kui vastaja seda teab, siis saeostuluba ta ei saa. Paar küsimust veel, ja juba saaks aimu, mis mehega tegu. Saab sae kätte anda või ei saa.


Läksin Põhivõrgust (eesti keeles Eesti Energia) metsa paljuski sellepärast, et minu ümber vähem tobedust oleks, et ma ei peaks mõttetusi tegema, et vältida umbset õhku (ettevõtte sisekliimat), et vältida inimesi, kes mulle ei meeldi, et olla enda peremees… ja ikka, ka metsas pean vahel mõttetuste ja tobedustega kokku puutuma, pagan võtaks! Peab ikka leidma oma saebrigaadi. Või tegema. Leidma 5 mittejoodikut, ostma neile vajadusel auto ja saed. Ja siis koolitama, koolitama, koolitama. …5 mittejoodikut… :-(

Mis asi on plunzer?

Minu esimene kokkupuude plunzeriga oli töötoas - lapsepõlevkodus oli meil väike töökojake, kõrvalhoones, paljude tööriistadega, ja kus ma ka päris palju aega veetsin. Ühel päeval, see oli vist kevadel, leidsime sõber Intsuga töötoast mingi vidina, olime siis nii 10..12 aastased, ma arvan. (*) Vidin koosnes kahest osast, kolvike ja silindrike. Imelik oli aga see, et kui kolvike välja võtta, siis vahel ta enam silindrikesesse tagasi ei mahtunud. No tee või tina, võtad välja, ja tagasi enam ei mahu. Väga imelik. Kuidas saab nii olla? Arutasime, et mis asi see küll olla võiks, ja kuidas ikka nii imelik… Jahmerdasime sellega mingi aeg, siis panime kõrvale. Millegipärast ei küsinud ma ka isalt, et mis imeasi see ikkagi on. Aeg möödus ja sain teada, et see oli plunzer. Diiselmootori kõrgsurvepumbast kolvi ja silindrikese komplekt, lükkab õigel hetkel õige koguse kütust pihusti kaudu silindrisse. Ja et nad on väga täpselt paaris toodetud, siis kolvikest soojas peos hoides ta paisub ja ei mahu enam silindrisse, vot selline tehniliselt väga ilus asi. TIHKE asi. Too konkreetne plunzer oli MAZ 504 (V6 190 hj), mootori tähis ei tule meelde, JAMZ… vms mootorist.
Kui aga küsida, et miks ma oma tagasihoidlikule ja protestimeelsele kodukale sellise nime panin, siis ega ma ei oskagi midagi tarka vastata. Arvatavasti ei tulnud muud nime lihtsalt pähe. Lihtsalt, peaaegu suvaline sõna.


(*) enne mopeedi saamist, st 14 eluaastat, teadsin kõigi Zigulite kolbide läbimõõte ja kolvikäike peast (raamat „Ziguli“ oli üks mu lemmikraamatutest), toda plunzerit pidasin aga mingi mootori kolviks.

Vot nii huvitav tegelane olengi. :-P

Mõte

Mõte

Mõte on jõud ja mõte on nõrkus,
mõte on tarkus ja mõte on rumalus,
mõte on koorem ja kergendus,
kord ja korratus,
õnn ja õnnetus,
vahel aga ka unetus…

(25.02.2005 kell 4:30 kirjutasin eelneva SMS-i)

Unega on nii, et kui ta korraks ära läheb ja kui mitte tabada hetke, mil mõtted ära rändama lähevad, siis on kööga. Nii ka praegu, ja mõtteks on Einsteini üldrelatiivsusteooria… see põhineb ju näivusel!... mõned aastad tagasi, või rohkemgi, veel ülikooli aegu, hakkas mind astronoomia ja füüsika lummama, päris mitu aastat lugesin ja uurisin selleteemalisi raamatuid ja netilehekülgi… ei, see füüsika ja astronoomiateema vajaks omaette juttu, ja ka see, kuhu see huvi paari aasta eest jõudis.

Levist. (Jaa jaa, paljude sulgudega pikki jutte on nõme lugeda)

Saarel olles on mobiiltelefon ikka päris vajalik vidin. Tööjuttu on palju ja lähedaste – sõpradega vaja ju kaa rääkida. AGA, leviga on siin tihtilugu pahad lood. Eks ma muidugi umbes tean, kus mnt lõigul kõned katkevad ja kus levi ära kaob, kus pole mõtet kõnet alustada. Aga minule helistajad seda millegipärast ei tea. :-) Seepärast on mul Saarel olles väga tihti „käed-vabad-süsteem“ kaelas (nagu mõni turvamees) - telefoni endast eemal kõrgemal sõrmede vahel hoides saab pulga või paar kenasti juurde. Eks ta muidugi tüütu ole, aga hädavajalikud jutud saab ära räägitud. Muidugi, kui ikka operaatori logo ees pole, ei aita see võimlemine ka midagi, ja õnneks. Niisama mulisedes võib ju igat asja 3 korda öelda ja ikka puudujäävaid sõnu mõistatada, kuid võõraste inimestega on selline suhtlemine üsna piinav.

Näiteks viimasel nädalal olen vast nii umbes… 14 tundi levialas viibinud. Siin Viidul ei saa toas rääkida (dataühenduse jaoks on telefon (N6230) konkreetses kohas ja asendis, hetkel on 3 pulka 7-st, päris hea. Arvuti ja telefon suhtlevad üle Sinihamba) ja kahel viimasel langil (Asuka, Pahapilli) on samuti, vaid konkreetsed piirkonnad olnud, kus „käed-vabad-süsteemiga“ rääkida saab. Täna Viidule sõites, st levialas viibides üritasin oma järgmist klienti kätte saada, aga ta oli vist juba ära koju läinud, ja kodus tal levi pole (Kogulast paar km). Ei viitsinud talle külla ka sõita. Tüütu värk. Eks homme tuleb uuesti üritada.

Mäletan, kui üht suurt lanki vedasime, kus levi täielikult puudus. Helistamiseks tuli paar km sõita. Ja viimasel päeval oli vaja traktoristile öelda 2 sõna, „tule Viidule“. Hommikul leppisime kokku, et lähen talle mingi x aeg järele, et las traktor jääb sinna metsa, järgmise langi asukohta polnud veel teada… päeva peale aga sain uue langi, nii et ta pidanuks traktoriga sealt ära tulema… umbes 50 km kaugusele tuli nende kahe sõna pärast sõita. :-)

Olgu lisatud, et olen kõiki operaatoreid proovinud, ja vähemalt paari aasta eest olid Tele2 ja Elisa veel palju hullemad. Pagan, et satelliittelefonikõned niiiii kallid on…

Polt

Aegajalt tuleb üritata enda tegemisi võõra pilguga vaadata, kõrvalt, eemalt. Sest harjumusel on väga suur ja mõistust tuimestav jõud. Tobedate pisiasjade kõrval võime ammusest harjumusest ka suuremaid mõttetusi pidevalt korda saata, seda ise märkamata. Olud muutuvad, vajadused muutuvad, võimalused muutuvad, kõik muutub, samuti peaks siis ka mõttetuid harjumusi muutma.

Sellisele mõttele tulin täna hommikul, kui üht polti oma polditagavaredest taga otsisin – polte ei ole arukas pappkarpides hoida, nagu neid seni aastaid hoidnud olen! On vaja paljude lahtritega kasti, et lihtne leida oleks ja mingi mõõdu lõppemisel õigel ajal varuda oskaks. Väga tobe on ühe katkise poldinäru pärast 80 km maha sõita. Täna õnneks vedas, ühe olulise purunenud poldi sain siiski asendatud, viimase tagavarapoldiga. Laoseis korda! (E. M. Goldratt ja tema 4 raamatut) :-)

Tahaks jälle hunte näha

Täiskuu, tuulevaikus, külmetab, öö… see tuletab mulle meelde neid kordi, mil talveti, vahel ka  õhtul hilja isa meid kollasesse Zigulisse paigutas ja kuhugi metsade vahele (põhiliselt Tippu, nüüdne Soomaa) sõitsime. Niisama, et metsloomi ja jälgi näha. Kõige meeldejäävamad olid muidugi need paar korda, mil hunte nägime. Erakordsed loomad, hundikarja peetakse üheks kõige keerukamaks üksuseks looduses. Loomade kooslus, kus on käibel helide, lõhnade, miimika, puute, keha- jne keel. Ja milline koostöö, karja hierarhia, suhted, jahipidamise võtted! Organisatsiooni kui sellise muternäidis. See selleks.

Ühel täiskuisel talveööl metsasihil jalutades nägime ühtäkki eemal meie ees mingeid kogusid. Nende poole liikudes liikusid ka kogud eest ära. Jälgedeni jõudes selgus, et hundid. Mõne aja pärast olid nad juba mõlemal pool, nii ees kui taga ja siis juba igal pool (teega külgneval väikesel lagendikul oli näha, et nad on ka meie kõrval). Muidugi eemal… nii 100 m peal ehk. See kuidas meid märkamatult sisse piirati ja meie jälgi uudistati, meiega koos liiguti, hääletult, organiseeritult… see on midagi ülevat, võimast, siirast.

Nii, talvel tuleb jälle metsadesse ja rabadesse minna. Tahan hunte näha.

Kuidas see lahti tuleb?

Me elame pakendite maailmas. Ostes mingit kaupa, ei pääse me mitte kuidagi ka pakendi ostust. Peale selle, et maksame selle udupeene pakendi disainimise ja tootmise eest, maksame veel hiljem, et see pakend kuhugi ka ära viidaks. Kogu selle nõmeduse juures on aga üks väga mõnus asjaolu. Pakend tuleb avada! Selleks on tavaliselt vaja teatavat leidlikkust. Et pakendi avamise akti juures viibib tihtilugu mitu inimest, kujuneb sellest teatavat sorti kiiruse ja nutikuse võistlus. Meil kodus küll kujuneb. Mina, kärsitu inimesena muidugi haaran mõne aja pärast mõne tera- või tapariista ja purustan keeruka pakendi, mispeale Anneli pakendi jäänuseid uurides saab teatada, et „totu, see käib ju SIIT lahti“. Mispeale mina harjumuspäraselt disainerit täiesti arulagedaks inimeseks saan nimetada. Samuti ka puhkudel, kui toode seal sees purustustööde käigus viga on saanud… no mida nad pakivad niimoodi, et asja pakendi seest kättesaamisel see viga võib saada. … või siis kui osa tootest esmasest tarbimisest üle jääb ja teda mingi aeg veel ka kodus hoiustama peab… äralagunenud pakendijäänustes.

Olgu kohe lisatud, ei ole nii, et poest koju tulles Anneli kõigepealt noad, käärid, kirved, saed minu eest ära peidab. Osade jonnakate pakenditega on kõik vastupidi. Jah, pakendite ÕIGESTI avamine on pagana põnev. Nii, pakendimehed, lugege seda ja tehke zip – kang – hing – tõmba – lükka - rebi siit – painuta – keera - lõika pakendeid veel keerulisemaks. Veel üks mõte - keerulisemalt avatavate pakendite jaoks võiks poes kohe eraldi riiul olla. Ja karbil võiks olla „avamis-keerukus-klass“, skaalaga 1-5. Vot jäätise pakkimisel ei tohiks siiski väga hoogu sattuda, sulab veel kodus pereisa kirjutuslaual laualambi valgel ja „10 000 tavalisema pakendi avamise käsiraamat“ -u kõrval ära.


Siinkohal meenub, kuidas ma ükskord Goldrexi (või oli see Theraflu) üritasin paljaste kätega (rohkem küll hammastage) kätte saada. Tükk aega madistasin. Ei õnnestunud. (E. Baskin, Kunstisaalis) :-)

Lihapirukad ja õliprits

Saarel olles käin päris tihti hommikuti Kuressaares Roonimäe tanklas pirukaid söömas ja hommikukohvi joomas. Kuid tänaseid lihapirukaid pugides tuli ei-tea-kust mõte, et tegelikult oleks mul ikka hädasti ühte õlipritsi vaja. Täiesti huvitav. Ja muidugi mõista lõppes õlipritsi (korralik prits, rootslaste toode) ostmine veel lisaks haaratsi (Fiskars, igavesti äge), väikeste kruvikeerajate komplekti (Würth, veel ägedamad!), „käivitusabi“, silikoonõli ja taskutäie kruvikeste - mutrikeste ostuga. Tüüpiline. 1000 krooni.

Homme söön kohupiimasaiakesi.

Oh jah

Mhm, piinlik värk – Anneli ajab meie korterelamu (ehitatud 1954, 10 korterit) renoveerimise asja. Katus, fassaad, vundamendi parandamine, veerennid, noh nagu ikka. Kunagi olin mina maja esindaja, aga see pidev sõdimine… ühel ööl varastati maja välisuks ära! Just, uks viidi minema. Ja siis ma jooksin mööda maja, et uue ukse ostuks allkirja saada… masendav. Ühe jaoks on kallis, teine mõtleb, et kas praegu on üldse vaja, no umbes nii. Ja ongi nii läinud, et meil on ühisus, mitte ühistu. Kuigi, see viimane variant oleks ikka edumeelsem… mis ma siis kõik ära ei teeks… kõigepealt paneks sildi trepikotta, et x kuupäeval toimub keldri koristamine, kõik see mees oma bokse puhastama, tellime prügikonteineri ja pillume sodi välja. Järgmine asi oleks katus, siis… mh. Aga ma ei viitsi, EI VIITSI umbkeelsetega jageleda, ninad vingus, iga asjaga häda. Kuigi, mina elan ju kaa selles majas, MINA peaks ju KAA väga tahtma, et uus katus ja fassaad majal oleks. Oh, miks peavad inimesed selliste asjadega küll tegelema?

Aga nüüd, Anneli on ise asja käsile võtnud! Kohe hakkan kaa asjalikuks ja vingujatega maid jagama.

Tormist

Ma sain täna raadiost teada, et ma olen ekstreemturist. Üldse kõik need, keda tõmbavad igasugused loodusnähtused, kel on säilinud aukartus looduse ees, kes soovivad looduse ilu ja võimsust kogeda, kes peavad endid veel looduse osaks ja soovivad looduses toimuvast osa saada, vot need on tegelikult tülikad ja rumalad inimesed. Just selliste eest tuleb nt meri lindiga eraldada ja nad malakaga koju, urgu ajada. 9. jaanuari meenutades, enne veel ka lehe tarvis pilt teha, et siis hiljem kiri alla lisada, „segased surmapõlgurid“. Sest kui jalakene märjaks saab, saab ka inimese maine tee sealsamas otsa. Ja kes teab, äkki tuul puhub veel tsunamigi merest välja! Maru värk. Möllav meri on ju kole ja ka maismaalt vaadatuna väga ohtlik. Kohe nii ohtlik, et õuekippuja tuleb võimuorganite poolt tuppa tagasi peletada. Oh jah, kurb on raadiost päästjate ja politseinike hirmunud prõõkamisi kuulata. See, et autod võivad kitsastel tänavatel päästjate veoautodele jalgu jääda, see on teine teema. Nii palju siis Pärnust. Loodetavasti täna öösel seal siiski ei uputa, inimeseloodud (loodusjõude liiga vähe arvestavad) ehitised ja rajatised kannatada ei saa.

Aga tegelikult on praegu õues mõnus. Olin jälle pikalt tööl… pimedas metsas sellise ilmaga… see on… tõeliselt võimas, elamus omaette! Et vihma kallab, ei hakanud mere äärde minema, kuigi, heades riietes oleks ka rannas jalutamiseks parim aeg. Saarelolijana oleks põnev merel silma peal hoida, ega Stockholmi tuled juba ei paista (Ave Alavainu „Kes meist on Napoleon?“) :-)

Imeline on see maailm

Rutal sündis tütar, Vivian. Mõlemad on hea tervise juures ja kosuvad kenasti. Veelkord, palju palju õnne neile.

Mina olen seda usku, et laps sünnib siia ilma puhta lehena, tühja kõvakettana. Ja mõelda vaid, kui tohutu palju infot on lapsekesel vaja kokku koguda ja süstematiseerida, enne kui temast täiskasvanud inimene saab. Ruumist, mis alul piirdub sünnitushaigla palatiga, kui sedagi – nägema õppimiseks kulub ju samuti aega, peab saama kultuuriruum. Juhiste ja eelduste järgi õpitud oskuste ja teadmistega, kingapaela sõlmimise oskusest stringiteooria mõistmiseni, nalja äratundmisest ilumeeleni. Oh jah, pagana keeruliseks oleme selle maailma ikka ajanud. Lastel on üha rohkem ja rohkem vaja tööd teha, et „valmis“, haritud, kultuurseks inimeseks saada. See on IME, et nad selle kõigega kenasti ka toime tulevad! Oot, mis lastest siin rääkida, kogu elu käib ju tohutu info kogumine ja töötlemine. Mnjah, aeg on liiga hiline, et edasi mõelda… oleks veekindlaid läpakaid, millega duši alla minna, siis veel…

Metsavahel ei ole ikka tark kiirustada

Täna oli tegus tööpäev, kestusega 11:40. Nagu ikka, lõpetasin suht hilja, mis tähendab seda, et metsast Viidule sõit sattus ajale, mil metsloomad liiguvad. Ja oleksingi peaaegu metsseale otsa põrutanud. Paari aasta eest traktoristiga Viidule tulles ajasimegi ühe sea alla. Õnneks sõitsime tol ajal Pajeroga (maastur, vana, veel rauast) ja muud ei juhtunud, kui et vinnasime sea pagasiruumi ja… pannile. Ei olnudki väga hulle veravalumeid ja sisikond oli kõik terve. Loomaarst vaatas muidugi liha ikka enne ka üle, sea ja karuliha ei saa ikka usaldada.

Kuid Golfiga ei tahaks nüüd küll sigu rammida. 2 õnnetut metskitse, mis ma alla olen ajanud (Tipus ja Värskas), on auto ikka omajagu ära lõhkunud. Ei, 3 õnnetut kitse ikka, viimane lõpetas oma maise tee samuti Pajeroga kokku põrgates (Karalas). Mh, kui pauk rahakoti pihta ei käi, siis näe ei kipu ka meeles seisma.

Mölapidamatus

Mõtlesin, et mõõdaks naljaviluks oma grafomaaniakalduvust kuidagi arvudega. Sain sellise tulemuse, mhmm, millist raviasutust peaks esmalt külastama?

Mõtlemapanev

Kindlasti on kõigil selliseid tegevusi või seisundeid, mis on sideaineks molutamise ja mõtlemise vahel, on katalüsaatoriks mõtlemisele. Õigem oleks vist öelda, et need tegevused aitavad segase ja katkematu sisedialoogi sirgu tõmmata, mõtted jutti seada.  Minul näiteks on selliseks tegevuseks duši all käimine. Seal mõtlen tavaliselt pooled maailma mõtted ära. Kohe korralikult mõtlen. Et mida homme tegema peaks, miks mingi asi just nii läks, või siis mõtlen poliitikast, mõnest raamatust, filmist jne jne. Teine sama tugev katalüsaator, mõtlemapanev seisund on Maria Petersoni ja Eva Eensalu plaadi Laulud kuulamine. See oli vist veebruarikuus, mil ühes Ööülikooli saates nende plaadist räägiti. Esmalt müüdi seda vaid Theatrumi kassas, ise käisin sealt ka ostmas. See on selline… õrn, kikivarvule tõstev, puhastav… maailma ilusamakstegev muusika. Katarsiseni viiv muusika. Ja millegipärast, peale paari laulu kuulamist kõlavad järgmised palad juba taustaks, mõtlemisele. Mulle meeldivatel teemadel mõtlemisele. See plaat on mul mp3-dena ka siin arvutis ja telefonis, et kui vaja läheb, siis on kohe hea võtta, igaks juhuks. Eks muusika ole üldse üks võimas asi, ta võib meeli ülendada, närvi ajada, rõõmsaid ja kurbi emotsioone esile kutsuda, aga vot see plaat, see paneb veel ka mõtlema. Kummaline. Ja väga imelik paralleel kahe nii erineva „välise ärritaja“ vahel.

Jama

Tundub, et 7 päevane võsasaagimine on minu aruraasukesele hakanud omamoodi saejälge jätma  – eilne unenägu: saagisime Anneliga Viljandis Pärnu mnt surnuaeda lagedaks. Seda mis seal endise Gaasikontori lähedal on, linnast välja minnes paremat kätt. Samade saagidega, milledega me siin Põnniga möllame. Mingi aeg vahetasime veel Anneliga saed ära, üks ei lähe hästi käima, võtsin siis selle enda kätte. Keegi tuli vist ka mögisema, et mis toimub, a saatsime ta minema ja töö läks edasi. Seda et, on vist põhjust muret tunda. Mõni normaalsem aju oleks kindlasti mõnd asjakohasemat und genereerinud, nädal aega kodust ära olnud ja… unes olen oma elukaaslasega surnuaias lageraiet tegemas.

Homme tuleme koju tagasi, loodetavasti ka mõistus.

Lõpp paistab

Nii, lõpp on lähedal, piirilipikud võpsiku tagant juba paistsid. Proovin siia ka telefoniga GPS-st tehtud pilti lisada (arvutis olevatest GPS programmidest jäin ju ilma):




C kujuline ala on umbes 1,2 hektarine tegemata ala ja see sussa-vussa on minu tänane trajektoor. Äge. Tore, et GPS-i hommikul taskusse pistsin.

Inimene õpib kogu elu

Tarkus nr 1: nõud pese enne ära, kui toidujäänused ära jõuavad kuivada. Õhh.

Tarkus nr2: kui elektriradiaator vedada avatud akna alla ja katta ta märgade riietega, siis termostaadil puudub ülevaade õigest temperatuurist – tulemus, see radikas kärssab läbi. Õhh. Eks homme vaatab, ehk antakse uus. Muidu hakkab ju külm ja riideid on elektripliidi praeahjus nadi kuivatada.

Tarkus nr3: novembri esimesel laupäeval on Soomes poed kinni – piima ja mahla tuleb ette varuda. Pagan.

Tarkus nr4: IBM-l on kõvaketta formaatimine ja XP uuesti installimine väga lihtsaks tehtud – läpakas töötab nüüd jälle täitsa kenasti. Oleks siin ka WIFI levi või odavam GPRS MB hind…


Täiendus:
Õliradikas hakkas tööle, ju ta tahtis ikka täielikku mahajahtumist. Bimetallkaitsme sisselülimisest ja pooletunnisest jahutamisest polnud igatahes kasu. Tore.

Vihkan vihma

Tänane päev algas sellega, et üks taksikoer, pikakarvaline ja pruun, tahtis mind ära süüa. Vägahirmus tige oli, õnneks oli koeraomanikel läbi katkematu haukumise ja lõrina minuga raske suhelda, nii et sain peatumata läbi vihma WC ja duširuumi poole silgata. Jah, siin sajab kogu aeg, pealegi, võsas möllates lisandub vihmale veel see vesi, mis võssa pidama on jäänud, ja mõlemal veel on üks soov ja suund – pääseda kraevahele. Ei ole kõige mõnusam. Õhtuti on ikka paras kuivatamine, sauna ei saa ka riideid jätta, siinses motellikeses 20-st toast nii 5-s ehk on inimesed sees ja saun, duzh ja WC kõigile ühine.

Et mul on põlv haige (artroos, vanainimese asi), siis tänane lõuna polnud mitte eemal autos, vaid vihma käes ja vettinud mätastel lösutades – kuid päris mõnus oli. Loll jutt, kuum tee, mõnus väsimus. Põnniga on üldse tore koos tööd ja muid tempe teha.

Ahjaa, ja täna on ju 5. november ja soomlastel mingi suur ja tähtis püha. Keegi vanamees kooberdas võpsikus ringi ja tahtis vene keelt rääkida. Et kui palju ikka teenite ja kust pärit, kelle saag, kus ööbite jne jne. Kõiki asju tahtis teada saada. Tema ise olla 37 aastat Dalsbruki laevatehases töödanud… ja siis, aga miks te ikkagi täna ei puhka? Täna ju niiii suur püha!!! Mh, vihma ladistab, ise oli ta ilma vihmakuueta, märg ja külm, aga muudkui seletab. Vajadus suhelda pidi ikka väga suur olema. Nii, nüüd on aeg sauna jälle minna. Mätastel lösutades ja kuuma teed lürpides ma just sellisest hetkest mõtlesin.

Soome ja saun

Et arvutiga on suured jamad, siis mul pole kirjutamiseks tuju olnud. Nüüd aga on, sest  hetk tagasi tulin saunast, külm õlu ja kuum saun… oi ma ei kujuta ette elu ilma saunata!! Ja muideks, olen ju Soomes, Põnniga (väikevend Tarmoga, 20 aastane, vist). Ja siin Dalsbrukis (umbes 180 km Helsingist läänes) olen sellepärast, et Põnnil jäi suvel üks töö siin pooleli. Ta ikka käib siin vahel, talutöid tegemas ja võsa saagimas – aga et nüüd pole tal aega siin Soomes passida, siis tulin talle appi… õhh, võsa saagima! Mõtlesin et mis see nädal ikka ära ei ole, väike füüsiline töö ongi tervisele hea… aga tuhkagi, saag on raske, võsa on tihe, vihma sajab, maa on mägine, põlv on haige jne :-). Hea, et vähemalt nalja saab, ja sauna. Nii, Põnn keedab kartuleid, hakkan nüüd liha praadima. Meie kööginurgakeses.

TOM-is hääletatakse

Ma vaatan, et TOM-is leiab mu mõte heakskiitu. Tore. Loodetavasti on sellest kõigest ka kasu. :-)

Elu välismaal?

Olen vahel mõtisklenud, et kuidas oleks elada kusagil välismaal. Ja just minul kui eestlasel. Eestlasi mainin sellepärast, et väikerahvastel on minu arvates suurem vajadus oma rahvust tunnetada, kodumaa pärast muretseda, juurtest teadlik olla. Miks ma nii arvan? Sest meil kõigil, üle kogu rahvuse, on suur osa kultuurist ühine, see ruum, kus sees on I. Linna ja A. Üksküla, see ruum saab otsa seal, kus saab otsa eesti keel ja Eesti riik. Meil on ühised kangelased ja vaenlased, meil on näiteks suvalise teise eestlasega võimalik väga paljust rääkida, rahvus on meile konkreetne mõiste, me oleme oma pisikeses keeleruumis kõik tihedalt üksteise kõrval, kodukant võrdub rahvaga…  Väga võimalik, et ma ajan siin pada, aga mulle isiklikult tundub kõigega Eestis toimuvaga pidevalt kursisolemine kuidagi lausa hädavajalik. Elu ilma Vikerraadiota, ETV-ta ja Päevaleheta? Mhmm. Aga äkki juhtub midagi? Ja väga põnev on meie konnatiigikeses kõigi tähelepanu köitvatele diskussioonidele kaasa elada. Jah, eks kõigega harjub, isegi sellega, et ma ei saa ümbritsevate inimestega Savisaart kiruda. Mõned tuttavad, ja ka vend Vahur räägivad, et Eestisse tagasi nad küll tulla ei taha, ju nad oskavad kohaneda. Mina vist ei oskaks.