pühapäev, jaanuar 29, 2006

Öine targutus tarkusest

Tarkus on aja funktsioon (*), meie väljund tarkuse funktsioon. Meie sisendiks on situatsioonid, väljundiks reaktsioonid. St tegevused, oskus eesmärke püstitada ja nendeni jõuda, sõltuvad tarkusest. Järelikult ka ajast.

Kellegi tänast ei saa kõrvutada teise eilsega, inimesed on erinevad, aja kulg on erinev, start on erinev, finiš on erinev. Seega, oluline pole see, kui tark keegi täna on, mingiks näitajaks võiks ehk pidada vaid tarkuse tuletist, muutu, kiirust millega keegi (elu)tarkust omandab. Kui keegi ei jõua täna samaväärsete väljunditeni, kui mõni teine, siis andkem talle aega. Nii et, ei ole arukas kedagi määratleda rumalaks, või kui on kange tahtmine sellist mõõdet kasutada, tuleb kindlasti lisada ajahetk (jällegi, kelle ajaskaalal?) mil mõõtmine toimus. Jah, ja ega tuletise ega n-nda tuletistega lihtsam ole. Kuidas neid mõõta? Kuidas kõrvutada? Tarkusega on veel see häda, et ta on selline kategooria, millel pole piire, sellelt skaalalt ei leia punkti 100.0%, sel skaalal olija ei saa valmis, ei jõua kohale, temas asukohta ei saa täpselt mõõta.

Mida ma täna öösel öelda tahan? Seda et hinnanguil, oi kui rumal ma olen, ta vaeseke on ikka nii rumal, need on ikka päris lollakad, pole erilist mõtet. Kõik muutub ajas, inimesed jõuavad kuhugi erineval ajal. Kui ta mõnesse kohta ei jõuagi, siis jõuab mõnda teise kohta. Nende mõistete juurde saab ehk kuidagigi sobitada vaid tuletise, muutuse joonlaua, mõõtmaks seda kui palju ta juurde oskab õppida.

Me kõik oleme poolel teel, summa ei sõltu liidetavate järjekorrast. Ärme mõista kedagi hukka selle eest, et ta ei tea mingit teadmist antud hetkel.


(*) Kui mõistus korras, peaks see nii olema.

See häirib mind

Kujutlegem ette kasutatud WC paberit, sellist mitte ammu, korrektselt ja keskpärase intensiivsusega kasutatut. Ei ole meeldiv, paneb nina krimpsutama, pilku mujale keerama, ringiga mööda minema, rutuga mingisugustki ilusamat mõtet otsima, kasutajat ja laokilejätjat siunama, ühesõnaga, väldiks kui vähegi võimalik. Lähed poodi, kõnnid kassa juurde, ja… leiad sealt midagi analoogset. Või astud bensiinijaama, näiteks ühes Kuressaare bensiinijaamas vaatab otse silmade kõrgusel nina all seesama asi vastu. Paneb õlgu võdistama, teinekord on aga vähemalt teada, kuhu pilku mitte keerata. Poodides kassade juures sama lugu, saab ju ka mujale vaadata, mitte ette kujutada selle loomisprotsessi, neid mõttekäike, mida seda luues on mõeldud, mitte tunda end sellises roolis ja sellisena, mida selle looja vaatajast mõelnud on. Hetk hiljem tundub aga selline vältimine, pilgu ärapööramine tobe, ega kaka ju pealevaadates ei määri, sellest saab üle olla, nagu ka WC paber, see on ju loomulik, ilma ei saa… kuid selleta, mis seal kassa juures on?

Kokkuvõte: on häiriv kõikjal näha SLÕhtulehe reklaame. Neid kaanelugusid, seda määritud paberit. Päevast päeva, igal pool.

laupäev, jaanuar 28, 2006

Demokraatia

Kas Sina pead iga natukese aja tagant aru, millist erakonda Sa järgmistel valmistel valid? Ei pea? See ei ole Sinu ja minu õigus, vaid kohustus! See on demokraatia koorem. Meil tuleb seda õppida, osata tunnetada valimistel tehtud valikute ees vastutust. Veel peame õppima, et demokraatia tähendab arvamuste paljusust, oskust aktsepteerida eriarvamusele jääjaid, peame õppima olema tolerantsed. Peame õppima arutlema, diskuteerima teisel arvamusel olijaga. Peame õppima ise arvama. Tulnuna diktatuurist mitte minema teise äärmusesse ja kõikelubatavust ihaleda - meid, inimesi, on liiga palju, et sel pisikesel maalapikesel ilma reegliteta ja normideta kõik ära mahuksime.

Kui me kõik valimistel arukad oleme, kogu aeg poliitikal silma peal hoiame (seda PEAB tegema!), teadlikena valimistel valime, kasvatame me poliitikuid tasapisi ümber. Soodustame aadetega ja ajudega inimeste poliitikasse tulekut, sellevõrra jääb pättidel ruumi vähemaks, sellevõrra jääb selle osa rahva hääl nõrgemaks, kes huupi, ilusaid lokke ja sõnu valib. Tõestagem, et meie ühiskond on siiski demokraatiaks valmis.

Vot sellised mõtted täna öösel.

neljapäev, jaanuar 26, 2006

Prügist siin ja seal ja iga nurga peal

Natukene nukker on, et enam ei saa talveti veekogudel autoga sõita. Ma ei teagi, kas mõni keskkonnaalane seadus või määrus ka seda reguleerib, kuid need paar karjääri-järve, kus mina sõitmas olen käinud, on nüüd eramaadel. Miks maaomanik keelab jääl sõidu? Sest jääl käijad lagastavad järve ja tee järveni. Nagu suvel, seal kus ujumas käiakse, seal ka lagastatakse, kõik sodi ja prügi lendab võpsikusse. Vanduma paneb. Üks oli toonud järve kaldale prügikasti, tulemus oli see, et see keerati kummuli. Teises kohas oli prügi ikka laiali, hoolimata kõrvalseisvast prügikastist. Ma saan maaomanikust väga hästi aru, ei saa loomakarja lasta ei jääle ega suvel ujuma. Jääleminekuga… peaks paar huvilist kampa võtma ja veekogu omanikule lubama, et koristama laga ära…

Lagastajast. Kui inimeseloom ei suuda mõelda esteetilistes kategooriates, siis viisakust võiks ju nii palju olla, et võõras kohas ei aja oma laga maha. Oh kurat, vanduma paneb.


Mäletan, et kunagi oli mul kuidagi nagu piinlik võõrast prügi koristada, et nagu mingi koristaja või imelik või tahaks nagu teesklevalt ülikorralik olla… see aeg on möödas. See tähendab seda, et katsun saemeeste järelt jõudumööda nende laga koristada. (laga = toiduainete pakendid, õlikanistrid, saeketikarbid, katkised saelehed jne) Masendav.

Nälg Saarmeaal

Kuressaare on üks imelik linn – siin ei saa öösel mitte kusagil süüa. Mitte midagi.

Mhmm, aastate eest, kui Bobby Mc Ferrini kontserdil Pärnus käisime, oli ka seal õhtul hilja söögi kättesaamisega väga suuri raskusi, mõlema hamburgeriputka ümber vookles kilomeetine järjekord… kuid, STATOIL! Miks me juhmid sinna ei läinud? Kui Saaremaal Statoili oleks ja hootdogi antaks, oleks ma täna neile käivet teinud. Aga ei ole, mitte midagi ei ole. :-(

pühapäev, jaanuar 22, 2006

Tuletõrjeautodest

Etv24 kirjutab, et vene tuletõrjetehnika on pakases töökindlam kui lääne tehnika. Minu isa, kes on tuletõrjes üle 25 aasta töötanud ja autojuhina alustanud rääkis täna, millist vatti ja vaeva pritsimehed vene tuletõrje ZILidega näinud on. Neil on pump põhimõtteliselt õues, taga pumbaruumil pole põhja all, kraanid asuvad pumbast kaugel, ventiilid asuvad tuule käes, nii et sõites külmuvad nad igal juhul ära, neil on pumbaruumi soojendamiseks veetud mootori summuti lisaharu läbi pumbaruumi, selle ots on aga sealsamas pumba läheduses, tulekahjul autojuhi nina all, ja pakasega jahtuvad heitgaasid sedavõrd, et nii kui sõitu minnes pumpa veest tühjaks ei lase, jäätub see kindlasti ära, juba paari km jooksul. Ventiilide korgid, mingid imemisfiltrid jne, kõik olid konstruktsiooniga, mille külmudes andis haamriga neid lahti kolkida. Ventiilide pärast pandi talvel autodesse gaasipõletid, et tulekahjule jõudes saaks autost vee kätte, jne jne, suurel suurel hulgal lollust on vene tuletõrje autos. Sügiseti oli üks suur mähkimine ja torude isoleerimine. Uued Scaniad olla ikka hoopis teine maailm (ka need ’97 ’98-l saadud), pumbaruum on kinnine, puhas, tolmuvaba ruum, kraanid asuvad pumba kõrval soojemas kohas, ventiilid on luukide taga kohtades kuhu külm naljalt ligi ei pääse, igal pool on näha läbimõeldust. Jah, käreda pakasega ja pikka maad sõites külmuvad ka nende pumbad, nii et natuke on ka neid soojustada vaja, mitte muidugi nii nagu vanu ZIL-e. Maastikusuutlikus? Need on 100% linnaautod, lühikesed, hea manööverdavusega, madalad - lühiksusele vaatamata püsivad hästi teel, võimsate mootoritega ja hea kiirendusega. Ei lähe külmaga käima? No võib-olla tõesti… kuid tuletõrje auto ei saa ju niikuinii õues seista, vesi külmuks paagis ära, tuletõrjeauto seisab soojas garaažis. Tavaliselt sisselülitatud elektrilise plokisoojendusega ja seega ka peaaegu töösooja mootoriga.

EI prantslase veele

Sattusin Eppppu ajaveebi lugedes jutule Roheliseks kasvamine. Ei, ma ei oponeeri kordagi Eppppule, lihtsalt lisan ka omalt poolt paar selleteemalist mõtet.

Et ma olen TTÜ-s energeetikat õppinud ja füüsika ja tehnika vastu mõningast huvi tundnud, siis on roheline mõtteviis ka mulle lähedane. Siin oleks justkui esimene vastuolu, et kuidas siis nii, energeetik ja loodushoid? Aga just nii. Ja ma olen üsna kindel, et kõik äri- ja poliitilistest huvidest mittepimestatud energeetikud oskavad loodussäästlikult mõelda. Miks ma nii väidan? Sest kahjuks käivad väga paljud asjad meil ikka kampaaniatena, isegi hüsteeriliselt, äärmustesse kaldudes, tundub, et vahel on nii ka rohelise maailmavaatega. Kriitilisema meelega, mitmesuguseid mõjusid süsteemsemalt vaadeldes tekib ikka ja jälle küsitavusi. Ei ei ma ei saa end mitte mingil juhul keskkonnaalaseks spetsialistiks pidada, lihtsalt, hoolimata uutest tehnoloogiatest kehtivad füüsika põhitõed ikka, olenemata riigikorrast, parteist ja raha soovist.

Vahel tehakse looduse säästmise tähe all keskkonnale hoopis kurja, vint keeratakse üle. Ebamõistlikkuse all meenub viimasest ajast kohe tuumajaamade sulgemisplaanid, mitte küll Eestis, aga ega selle tõttu söejaamadest (kust mujalt see puuduolev energia ikka võetakse?) tulev lisatoss ei tunne riigipiire. Veel. Jaa, on erakordselt absurdne ehitada laevu, ronge, lennukeid, autosid selleks, et nt Prantsusmaalt siia Eestisse H2O-d vedada ja Hiinast kogu maailmasse kõikvõimalikku kola laiali vedada, ja siis kõigile neile transpordivahenditele maapõuest veel ka naftat ammutada. Kui säästlik on ehitada veoautosid, ammutada neilegi sedasama naftat, et vedada seesama Hiinast kohaleveetud kehv kaup kuhugi kaugele prügimäele, kui säästlik on veoautoga mööda linna sületäite kaupa sorteeritud prügi kokku koguda? Mnjaa, siin oleks vaja arvutada. Nagu ka nt biodiisli tootmine rapsist. Kas väetist tootes, põldu harides, tootmises, tootmisjäätmetega tegelemisel kulutatud energia ikka saadakse tagasi? Kas tuulikute ebastabiilsusest tingitud lisareservide hoidmine Narva elektrijaamades ja nende ebaefektiivsematel režiimidel töötamine saab tuulikute poolt korvatud, kas saaste kogus Narvas ikka väheneb üldse? Kas elektri- ja hübriidautode ökonoomsus korvab tootmiseks ja nende hilisemaks utiliseerimiseks kuluvaid ressursse? Kas autode summutitesse paigutatud katalüsaatorid vähendavad keskkonnakoormust sedavõrd, kuivõrd nende katalüsaatorite tõttu autode kütusekulu suureneb? Ju saab enamustele mu küsimustele jaatavalt vastata. Ja ju on iga jaa taga ports arvutusi ja uuringuid. Ma väga loodan, et IGA taolise jaa taga.

Loodushoiu teemaga seostub kohe Marek Strandberg, mäletan, olen isegi teda EPL-s kommentaarides kritiseerinud, et utopist, et kus on mingi järjekordse idee kohta arvutused, mõjude uuringud. Aga, meile ongi vist hädasti ülereageerijaid vaja, sest muidu me ei pane tervemõistuslike murettundjaid tähele. Rahva mõttemaailmal on SUUR inerts, ju siis tulebki vahel üle reageerida, liialdada, utoopiasse kalduda, raputada jubeda tulevikuga. Noh jah, ja eks roheline mõtteviis müüb, seni kuni inimesed omi harjumusi ei pea muutma…

Nii, minu sõnum on aga selline: olgem igas asjad mõistlikud! Kõigepealt, ära osta kusagilt kaugelt kohaleveetud kraami, nt seda prantslase joogivett. Jaa, osad asjad ei kasva meil nii hästi, kui soojemas kohas, siit me võime säästu saada küll. Kui Rootsis ehitatud veoauto Soomes valmistatud mobiilidega Poola poole sõidab, siis tagasitulles pangu poolaka põllult korjatud saak peale, sellest saan aru. Aga see, et nafta on veel odav, ei anna õigustust voodeid, rõivaid, jalatseid jne jne Hiinast siia vedada. Pigem ostkem Euroopas või meil siin Eestis toodetud kaupu. Kallim? On jah, osalt juba sellepärast, et tootmise juures on jälgitud keskkonnasäästlikkust. Ja ehk peab ta kauem vastu, tema asemele ei pea kohe uut tootma hakkama. Vot see olgu meie esimene samm. Teine olgu see, et mõtle enne 2 korda, kas sul on ikka on vaja seda asja poest koju tuua. Vidin, julla, jupstükk, hilp, milleta Sa oled siiani hakkama saanud ja mida Sa vajad vaid 3 korda aastas… eks see ole igaühe enda mõelda, kus see arukuse piir jookseb. On aeg tuli ära kustutada, et Narva elektrijaamades peaks tibake vähem põlevkivi jahvatama ja tolmuna katlasse puhuma.

1 arutlus, 2. arutlus.

laupäev, jaanuar 21, 2006

Kaval külm

Me oleme loodusrahvas ja iidsetest aegadest saadik külmaga võidelnud, ja eks seetõttu olegi meil suur hulk igasuguseid külma kohta käivaid metafoore, müüte, kummalisi isikustamisi jne. Eile kuulsin, kuidas külm praegu maa sisse pääseb (iseenesest õige, sooja maapinna ja külma õhu vahel pole lund), ja kui nüüd kiiresti ilm soojaks peaks minema, ei pääse külm enam maa seest välja ja läheb seetõttu veel eriti sügavale maasse, nii et kui nüüd ikka soojaks keerab, lähevad veetrassid laks ja laks lõhki (*). Või siis et külm on leidlik, mõne koha ikka leiab, kust majja pugeda ja torusid külmutada. Või ka külmetavate käte ja jalgadega, soe peab seestpoolt tulema, külm tuleb välja ajada, käsi nt sooja vette kastes aga külm välja ei pääse (siin on ehk müüdi põhjus valus, mis kiire soojendamine kaasa toob?). Külm oleks justkui halastamatu, vääramatu, julm sein, kes peale surub, läbi seinte ja akende aeglaselt tuleb, igale poole vahele poeb, kes hoolimata meie pingutustest nutikust ja leidlikkust üles näidates ikka mõne veega täidetud torujupi oma hambusse saab. Või kuidas ta leiab mõne metalleseme, mille kaudu kuhugi pugeda. :-)

Mnjah, põhimõtteliselt pole vahet, kas me kujutame ette, et tegelikult polegi ju külma olemas, on vaid soojuse puudumine, osakeste kineetilise energia puudumine, et me tunneme soojuse puudumist, et vesi külmub soojuse kaotamise tõttu, maha jahtuvad need kohad, kust soe kergemini mõnele teisele kehale kanduda saab, või siis et külm on miski, mis igale poole pugeda üritab, sooja sisse kiilu üritab lüüa. Pealegi, kui pole aeglasemate osakestega külma keha, ei saa ka soojus, kineetiline energia kuhugi kanduda. Vahe on vast vaid selles, et see esimene ja korrektsem ettekujutus ei sünnita ehk kohati nii naljakaid metafoore külma imetegudest. :-)


(*) ehk seostatakse sooja torude lõhkemises sellepärast, et jäätunud toru/radikat erinevatest kohtadest sulatades kipuvad need purunema?
1 arutlus.

Raamatud mp3-na

Targutaja räägib, et kuulab oma uue mp3-pleieriga muuhulgas audioraamatuid. Tore. Selles mõttes tore, et ma polegi ainus, kes niiviisi audioraamatuid ja muud asjalikku juttu kuulata soovib (ise kuulan telefoniga). Liikvelolles mittemidagi kuulamine tundub ju ajaraisk, raadio kuulamine pahatihti närviraisk, nii et „oma saatekava“ kaasa võtmine on igati arukas. Küll on kahju, et see meie eesti keel nii pagana pisike on… TTÜ kodukalt leidsin kunagi mp3-dena Side loengusarja ja teine suurem varamu on Ööülikool (enamus saateid olen ise netiraadiost salvestanud, nüüd on aga üha rohkem saateid ka kodukalt saadaval). Ja siis Peeter Marveti lehelt Bloginar seminar… polegi nagu midagi rohkemat leidnud. No + veel mõned juhuslikud Kultuurikajad, Kinnismõtted, mida pole raadiost kuulata saanud ja arvuti on nad netiraadiost salvestanud. Ja kõik.

Mõni aeg tagasi, otsides audioraamatuid, sattusin Pimedate Infoühing Helikirile, neil on seal ikka päris suur valik, KUID, kättesaadavad vaid nägemispuudega inimestele. Ma ei mäleta, kas ma olin sealt kellegagi kirjavahetuses või lugesin selle foorumist välja, aga põhimõte on selles, et autorikaitse seadus ei laiene nägemispuuetega inimestele, selles mõttes, et pimedatele võib teose autorile autoritasusid maksmata heliraamatuid sisse lugeda. Et miks nad siis nägijatele mingi summa eest neid koopiaid ei müü? Nad ei olevat sellest huvitatud, see teeks asja keeruliseks jne, ma saan Helikirist ka väga hästi aru. Mnjah, nii palju raamatuid on mp3-dena ka eesti keeles olemas, aga kuulata ei saa… 1 salamõte oli mul veel, lähen läpakaga raamatukokku…    


TÄIENDUS
Kas keegi teab mõnusat viisi, kuidas .ram –st saaks mp3 –sid teha? Nt neid saateid tõstaks heameelega mälukaardi nurgale, aga telefon ei söö .ram –i. 1 variant oleks see, et RealPlayer mängib ja siis mingi salvestav programm lindistaks samal ajal .wav –i, aga see on kole tüütu ja aegalane ja mittepoppjanoortepärane.

teisipäev, jaanuar 17, 2006

Piiikk jutt auto ostmisest ja valimisest ja...

Auto on keeruline ja kallis tarbeese ja sellepärast on ka auto ost keeruline. Muidugi, kui inimesele üks auto MEELDIB, siis pole mõtet edasi lugeda. Nii. Et ma autoajakirju ei loe, siis tõenäoliselt kordan nii mõndagi selleteemalist juttu, aga et mul on vahel ikka nõu küsitud, siis mõtisklen täna just autoostu teemal, panen siia enda tagasihoidliku arvamuse.

1. Kõigepealt, kas linnainimesel on üldse autot vaja? Ütleme, et oled nõus auto alla panema 200 000 krooni. Sellise hinnaga tavalise sõiduauto turuhinnalangus on ca 2000 EEK kuus, kindlustused 1000 EEK, bensiin, õlid, rehvid, remont, no vähemalt 2000 EEK kuu, siis veel parkimised, pesud, pättide rüüstamised… juba on 5000 kuus. Kui linnast välja pole asja, midagi vedada pole vaja, lapsi pole lasteaeda vaja viia, tõsta iga päev 100 EEK-i kõrvale, 3000 krooni eest kuus saab taksoga omajagu sõita. Ja muret palju vähem. :-)

2. Osta uus auto, minevikuta, rikkumata, lõhkumata, garantiiga, millele igakuised väljaminekud on üsna täpselt ennustatavad. Aga, 200 000 eest antakse vaid selliseid… natuke lõkatseid, kukleid, turukärusid, muruniidukeid, kuidas keegi nimetab. Ja uue auto hind kukub kolinal. Kui soovid mugavamat, meeldivamat, ohutumat, kauemkestvamat, edevamat! :-) autot, siis sellise uue auto hind kukub kohe väga suure kolinaga. Lisaks läheb ka kaskomakse sellisel palju kallimaks.

3. Osta kasutatud auto, mis uuena maksis palju rohkem kui 200 000 krooni. Saad märksa rohkem autot kui variant 2 puhul. Aga, autol on teadmata minevik, eelmised omanikud võisid hoolimatud ja rumalad olla, sel autol võib kulukaid varjatud vigu olla. Ja sellise auto remont on reeglina kallim, kuna ta on keerulisem, on tal ka seadmeid ja sõlmi rohkem. (nt mootoririhma vahetus on R4 mootoril palju odavam kui V8-l) (R4, tavaline 4 silindriline, V8, 8 v-kujuliselt paiknevat silindrit). Väljaminekud autole ei ole nii ennustatavad, kuid samas kukub tema hind ajaühikus aeglasemalt, lisaks on sellisega mõnusam sõita.


Miks mulle endale see viimane, 3. variant meeldib? Sellist autot, mis mulle sümpatiseeriks, ei jõua ma uuena osta. Ja kui jõuaks, siis vist ei raatsiks. Auto peaks olema tehniliselt ilus - korrektse neliveoskeemiga; piisavalt läbimõeldud sillageomeetriaga; arukalt toimivate piduritega; hästi ja täpselt toimivate juhtseadmetega: vajalike lisaseadmetega, mis teevad auto juhtimise mugavaks ja ohutuks; mugavust ja ohutust pakkuv teatav võimsusevaru; vastupidavus. Eks neid soove on veel aga rohkem ei tule praegu meelde. KÕIKI mu soove võiks rahulikult rüütada mõistega OHUTUS. Mugavus muidugi kaa. Panen siia ka ühe näite, 1995 aasta Audi A4 Quattro 2,8 ja 1999 Mazda 626 1,8. 6 aasta eest maksis Mazda poes uuena natukene rohkem kui see kasutatud Audi, praegu maksavad nad enamvähem samapalju, remondi alla on ehk samuti sama palju kulunud, Mazda kasuks räägib vaid väiksem kütusekulu. Nüüd peaks siis otsustama, kas me oleme nõus selle lisakütusekuluga, kas see „lisasõidumõnu“ kaalub selle üles. Ei kaalu? Aga kui me lisame siia ohutuse (pean silmas paremat teelpüsivust)? Mnjah, tõeni me siin ei jõua.



Nüüd paar sõna sellest, mida ma enne mainisin.
Korrektne 4 vedu. Kõigile ratastele suunatakse pidevalt võrdne jõud, kõik rattad omavad teatud veojõudu maha kandes võrdset külgsuunalist pidamist. Edasine jutt läheks pikaks ja keeruliseks, netist võiks otsida mõistet „traction circle“ (vt nt kümmet esimest linki, või nt seda). Sellise auto juhitavus, tema iseloom ei sõltu eriti veojõust (nn mõtlevate või viitega keskdifrite ja süsteemidega tavasõiduautode iseloom võib meile sobimatul hetkel muutuda), ta ei vingerda gaasi lisades (talvel ja möödasõidul!) ega mootoriga pidurdades, ristmikult saab ka libedaga ohutult minema – ühesõnaga, 2 vedavat ratast ei pea kahte mittevedavat ratast kaasa vedama, kõik rattad osalevad Sinu kohaleviimises. :-)

Sillageomeetria. Auto sõidab üle muhust, ratas tõuseb, liigub rattakoopasse, ta ei tee seda otse, vaid mingit kõverat joonistades. Seega, muhklisel teel sõites võib tekkida vajadus rooliga pidevalt auto suunda korrigeerida. Kareda teega ja aeglaselt sõites pole see probleem, aga me elame muhkliste teedega põhjamaal. Asjalikuma vedrustusega (
nt multilink tagasillaga) auto on mõeldud ka kurvis sõitmiseks, esiratastel muutub kalle, kompenseerimaks rehvide läbipaindumist ja tagades rehvi turvise kogu ulatuses maad puutumine, peale selle üritatakse auto kaldumist vähendada. Rooli keerates peavad esirattad rehvi servale tõusma ka sellepärast (sisekurvis olev ratas rohkem, uuri Ackermanni nurkasid), et kui rool lahti lasta, keeraks rool end ise otseks, hoolikamalt ehitatud esisilla puhul toimub see otseks keeramine ühtlaselt, vaatama gaasile vajutamisest. Mhmm, mõtlesin et panen siia ka mõne lingi ja Wikipedia väidab natukene teistmoodi… no ju on mul see otsekskeeramine valesti meeles, uuri Camber Angle ja Caster Angle. Tagasild. Auto kaldudes muutub samamood tagarataste kalle, (sisekurvis olev ratas tõuseb veidike välisservale, teine teisele servale, vt punkt 2.6 esimene pilt) jällegi rehvi paindumise kompenseerimiseks, lisaks keeravad mõlemad tagarattad natukene ka kurvi suunas, viies tagasilla külglibisemise piiri kaugemale – auto sõidab kurvist ohutumalt läbi, piir, mil tekiks külglibisemine, on kaugemal. + kõik 4 ratast istuvad ka kurvis täie tallaga maas. (seda muidugi tehases ettenähtud rehvide puhul, eputrillad, kes hirmlaiasid rehve autole alla kruvivad, nullivad autoinseneride pingutuse täielikult).

Head pidurid. Kõigil autodel on esipidurid võimsamad, kuival asfaldil langeb esipiduritele… see oli vist 80% kogu pidurdusjõud. Sõiduauto pidurite „võimsus“ on tuhandeid ja tuhandeid hobujõude, seda jõudu õigel hetkel õigesti jagades on võimalik autot kiiremini pidama saada, kui lihtsalt, ilma pidurdusjõuregulaatorita ABS piduritega. Nimelt, libedama teega kipuvad esirattad loha jooksma (esiratastel on olulisemalt jämedamad pidurisilindrid, asfaldil pidurmaise tarvis), ABS jah rakendub, kuid kui autjuht pole pidureid põhja pressinud, saaks kiirendusandurite abiga esirataste piduritelt veidi õlisurvet vähendada, et kõik rattad jõuaksid pidurdusjõu suurendamisel üheskoos lohisemise piirini, selline auto on kurvis stabiilsem. ABS pidurid võiks rakendumisel rataste pöörlemiskiirust hoida umbes 7 % väiksemana kui auto tegelik kiirus, on mingi optimum, kui palju võib ratas lohiseda, et maksimaalse pidurduse juures säiliks veel teatud juhitavus. (see 7% on kunagi kusagilt loetud, tuleks tegelikult üle kontrollida, kui aega saan).

Autol peaks olema TÄPNE rool, parajalt raske. Ka roolivõimendi ehitamine on teadus, nagu kõik muugi auto juures. Ja nagu öeldud, võiks rool alati ühtlaselt tagasi otseks joosta. Käigukang olgu täpne, mida lihtsamini ja täpsemini käigu sisse saad, seda rohkem saad muuga tegeleda. Mulle meeldib veidi raske ja pika käiguga sidur, aga eks see ole maitse asi. Pika käiguga gaasist, pidurist ja sidurist tunneb mõnu just libedal.

Kliimaseade võiks autol olla. Targaks õpetatud kliimaseade mässab ise klappidega, klaaside udust puhtana hoidmisega, päikese pilve tagant välja tulles paraja temperatuuri hoidmisega (kui on valgusdiood, mis mõõdab valgustatust). Ka veojõukontroll ja diferentsiaali lukustus on abiks asjad jne.

Võimsusevarust. Mida võimsam, seda ohutum, eeldusel et juht täie mõistusega inimene on. Kõik me eeldame, et autol olgu võimsad pidurid, no et ikka 2,8 sekundiga 100 -> 0 km/h saaks. Mitte et ma peaks sama suurt positiivset kiirendust normaalseks, aga mida kuulekamalt auto juhtseadmetele allub, olgu selleks siis rool, pidur või gaas, seda mugavam ja ohutum see auto on. Mnjah, see on see koht, kus ma satun loodussäästliku mõttemaailmaga pahuksisse. Vist. Vist sellepärast, et suurel mootoril on kahtlemata suurem ressurss, sel ajal kui kaevurid uue pisikese mootori valmistamiseks maa seest metalle kaevandavad, töötab vana ja suur mootor rõõmsalt edasi, ta kestab tavaliikluses tunduvalt pikemalt.

Vastupidavus. Rumal lugu on see, kui auto läheb niimoodi rikki, et ta Sind teele jätab. Muidugi, rikkis auto ei ole meie riigis elule ohtlik, no kui just sõidu ajal mõni ratas ära ei pudene või käigukast-sild kokku ei jookse ja rattaid loha ei tõmba, aga ebamugav on see küll. Autos olgu vähe praaki. Autoehituses ei tohiks rumalaid lahendusi kasutada, sõlmed peaksid olema remonditavad, mitte et peaks terve koostu välja vahetama. See on nüüd minu unelm, tegelikkus kipub kahjuks teistsugune olema.

Ma vaatan, et olen jutuhoogu sattunud. Aitab küll. Lühike kokkuvõte - autode suure hinnaerinevuse taga võib nii mõndagi sellist olla, mis kohe silma ei hakka. Eks kallima auto hinnas ole muidugi ka seda õhku seal insenerimõtte ja keerukamate lahenduste kõrval… Mnjah, küll aga on neid tehniliselt ilusamaid lahendusi kenasti tunda kui autoga mõnda aega ringi kärutada. Eriti kui saab mõne teise autoga võrrelda. Ja mis kõige rõõmustavam, et inimesed ei hooli 4 veost ega muust säärasest, siis kasutatud autode hind kipub vahel koguni niipidi olema, et tehniliselt ilusama varustusega mudelid on odavamad kui lihtsamad ja kehvemad! Jääb vaid loota, et leidud jõukaid ja arukaid inimesi, kes poest uusi ja mulle sümpatiseerivaid autosid ostavad ja algse, suurema hinnalanguse minu eest kinni maksavad.


Loodetavasti õnnestus sellest pikast ja lohisevast jutust mõni iva siiski leida.

esmaspäev, jaanuar 16, 2006

Jälle targem

Võtsin end täna natukene kokku ja avastasin RSS-i maailma. Kika.trip.ee –lt leiab ühtteist ja seal viidatakse siis juba edasi. Põnev, õhtuks on mul nüüd arvutis Feedreader, tundub asjalik vidin olema. Mindhuvitavad ajaveebid ja uudised kõik ühes aknas. Ja kasulik siis, kui MB eest kallist hinda küsitakse - läpakaga üle mobiili netis olles ei raatsi niiväga uudisportaale ja ajaveebe lapata, nüüd aga õnnestub arvutisse jõudva pahna (*) ja teksti osakaalu meeldivas suunas muuta, mõnus, hoiab ka raha kokku.


(*) tõsi, mingil määral kohitseb reklaame ja muud säärast mittevajalikku veebifilter.

reede, jaanuar 13, 2006

Mexico City

Majad, linn, veel majad. Päris jube.

Leht ise.

Java mobiilis

Viimastel päevadel olen telefoni jaoks igasuguseid java programmikesi netist otsinud, nt mul on nüüd telefonis Mendelejevi tabel, üks kalkulaator, mis ka trigonomeetriaga hakkama saab, MSN, paar ägedat mängu, ja nüüd sattusin veel ka Google kaardile. Jah, see kaart leiab küll Tallinna üles, kuid niimoodi majade ja autodeni ei suumi, nagu arvutipõhine Google Earth. Ei näita ka linna piirjooni, aga küll nad USA kõrvalt ka meie kanti edasi arendavad. Aga ikkagi vinge värk. Mhmm, et 60. seeria platvormil töötavatele mobiilidele on veel ägedamaid asju saada, hakka või telefoni vahetama… kuigi, pragunegi on paraja suurusega, EDGE toega ja mängib mp3-sid… telefonivahetamiseteema on teine teema.    


TÄIENDUS: no küll on alles staffi, sadu vabavaralisi vidinaid ainuüksi sellel lehel.

Veebilehitsejad

Sattusin Oliveri lehelt Aabrami testile, kus ta võrdleb Firefoxi ja Operat. Jah, peaks vist ka ükskord targemaid kuulda võtma ja ebaturvalisest ja nende sõnul kööbakast IE-st loobuma. Kunagi ammu kasutasin Operat, aga tollega olid mingid jamad, osad lehed olid moonutatud vms. Aga see oli jah, mitu aastat tagasi.

neljapäev, jaanuar 12, 2006

3 senti võlgu

Mõne päeva eest helises telefon, üks naishääl tuletas meelde, et ma olen tollele kütuseid müüvale firmale, kellelt diislit ja bensiini ostan, 3 senti võlgu. Ahahh. Et paluks võlgnevus tasuda. Mhmh. Vingelt täpne värk. Nad annavad mulle krediiti, iga kuu 10. kuupäevaks tuleb eelmise kuu kütuste arve tasuda, väga mugav ja muretu, ja et summad on sendise täpsusega, siis olen ikka 4682.71 krooni asemel kas 70 senti või täiskroonini ümmardanud või nii, no et jään ühe sendi võlgu või maksan 29 senti järgmisesse kuuse ettemaksu… väga pedantne värk ikka, 3 senti võlgu.

Loomad on inimlikud?

Lasin natukese aja eest lendu mõne arvates ehk ülbe väite: omistatakse linnukestele inimlikke mõisteid ja mõtteid.

Hulk aastaid tagasi, keskkooli lõpus või ülikooli alul ehk, leidsin kodust Mosaiigi sarjas ilmunud raamatu, pealkirjaga Imetabane taju. Põnev raamat oli. Tuttavate poolt sattusin veel mingile analoogsele raamatule, kellegi venelase kirjutatud, aastatest 1965..70 või nii. Rohkem kahjuks ei mäleta. Sealt lugesingi vist sellist võrdlust, et meie Päikesesüsteemis on 10^56 elementaarosakest (mäletan oma üllatust, niii vähe!, kuid kui Avogadro arvuga mõned korrutustehted teha, siis tundub täiesti loogiline suurus), ja sama palju sünaptilisi interaktsioone leiab aset inimajus mõneminutilise mõttetegevuse jooksul. No see on midagi täiesti ettekujuteldamatut!!! Nüüd on mul siin seina taga raamaturiiulis Endel Tulvingu Mälu. Tihti on nii, et millegi tajumiseks või millestki arusaamiseks tuleb sellest ilma jääda, Tulving räägib juhtumitest, kus patsiendid on erinevate traumade või haiguste läbi vigastanud mõnd aju piirkonda või funktsiooni. Noil teemadel mõtiskledes võib kergesti jõuda tulemuseni, et me oleme nii nii väga palju õppinud, kaardistanud ennast ja oma tegevusi, põhjus-tagajärg seoseid omandanud jne jne. Pagana keeruline. Nii et selle põhjal siis ka ülbus, et linnukestel ei ole vist siiski mõistet aeg. Ja mõtet, ootan veel natuke.

Ahjaa, Aleksei Turovskil ilmus 2004. aastal raamat Loomult loom. Muhe lugemine. Sobib ka lastele.

Pingviinid kinolinal

Käisime eile kinos, Pingviinide marssi vaatamas. Olen Kajaga väga nõus, on tore film. Veidi häiris jah, see inimlike mõtete (nt: ei jaksa enam) ja mõistete (nt: aeg) linnukestele külgepookimine – aga eks see oli selle kunstilise dokfilmi autori nägemus. Nagu ka kiskjatele, kellede elu on seal kindlasti samuti väga raske, veidi ebakohaste häälituste omistamine.

teisipäev, jaanuar 10, 2006

Muusika kuulamisest

Paari päeva eest oli juttu kõrvaklappidest ja et kuulan praegu klappidegaRiho Sibulat ja Estonian Dream Big Bandi, tuli mõte natukene muusika kuulmisest ja kuulamisest rääkida. Ehk ärgitan mõnda lugejat (Põnn :-) muusikat vahel natukene ka teistmoodi kuulama.

CD-le mahub palju. Kui stuudios on vaeva nähtud, tehnika korralik ja ei ole suure väänamisega paljut ära kaotatud, on väga põnev mõttes instrumendilt instrumendile liikuda ja kõrvaga suumida. Võtame esmalt löökriistad. Tegelikult on põmm põmmi taga ka palju muud, on trummipulga klõps, plärts või plumps sel hetkel, mil pulk trumminahka puudutas, juhul kui trummar eksib ja trummi erinevatesse kohtadesse lööb, olevat ka trummi kõla muutus kuulda, mina seda kuulda tõenäoliselt ei oska, ja eks trummarid ole ka hoolsad. Väga kergesti on kuulda trummipulga kolksatust vastu taldrikut, enne tsss-i või sõtsu. Sel plaadil, mida hetkel kuulan, sahistab keegi 7. loos pintsliga vms-ga vastu taldrikud. Pintsel käes liigub ja erinevad karvad vahel puudutavad taldrikut, vahel mitte, ka see on kenasti kuulda. Siis lüüakse tolle pintsliga kergelt vastu taldrikut, erinevad karvad puudutavad erineval hetkel taldrikut, ka see on kuulda.. (kahjuks ma ei jaga instrumentide nimesid). Midagi seal veel kajab… taldrikule trummipulgale lüües on… ju teised samal alusel olevad helisevad kaasa. Veel tundub, et kui veel vibreerivale trummikilele pulk läheneb, jõuab see veel vastu pulka vibreerida, enne kui pulk järgmise löögina hooga trummile maandub. Samuti on kuulda laulja huulte avamist (kuivade huultega ehk poleks), süljemullikeste katkiminekut suus, keele all, ma arvan. On aimatav laulja miimika, kaela hoiak. Võtame nüüd kitarri, kitarristi vasaku käe sõrmede libisemise keeltel, väljavenitatud keele libisemine ja pääsemine lipitsa alt, eelmisest tõmbest veel võnkuva keele ja taasläheneva lipitsa kokkupuude jne – see on kõik CD-l olemas. Kui stuudios pole miksimisega väga hoogu mindud, tekib silme ette ka helipilt, trummar asub seal, nii, kitarrist seal, laulja siin jne. Vaikne heli on vaikne, vali on vali. Üks instrument ei sõida teisest üle, see esimene jääb kenasti alles. MP3-de puhul ja raadios on see kõik rikutud. Madalad ja kõrged sagedused lihtsalt maha lõigatud, valjus kogu loo ulatuses ühtlaseks keeratud, õrn till on sama vali kui röökiv laulja, kui mängib 1 instrument ja mingi hetk lisandub teine, siis esimese valjust tõmmatakse kohe maha, detailid on kadunud, ei ole enam pintsli karvakesi ega trummipulga plärtsu enne „pummi“. Iseasi muidugi, kas ongi neid kolkse ja plärtse alati kuulda vaja. :-) Ja eks suuremate bitikiiruste puhul jääb midagi ka peale pakkimisi alles. Ja nt Klassikaraadiot kuulates kuuleb märksa rohkem kui mõnest tümpsuraadiost. Kuid CD jääb CD-ks. Mõni mees ütleb muidugi, et ka CD on liialt suur kompromiss, ikka korralik vinüül korraliku plaadimängijaga on see elus muusika, kuhu mahub palju rohkem kui CD 44,1 kHz ja 16 bit, noh jah. (44100 Hz siin – 44100 korda sekundis määratakse helilaine „asukoht“, täpsusega 16 bit, ehk 2^16=65536 erineva võimaliku nivooga). Seda veel, et võimendil võiks ekvalaiseri välja lülitada, kui ei saa, siis kõik nulli keerata - nii rikutakse signaali vähem. Et tõenäoliselt on võimendi dac (digitaal-analoog-konverter) cd-mängija omast korralikum, lasta plaadimängijast võimendisse digisignaal, et see siis seal lahti arvutataks. Eks meil ole muidugi kodudes üsna tagasihoidlikud plaadimängijad ja võimendid, nagu teisele eestile kohane. :-) (reklaam on: Hifi Klubi on muideks väga asjalik koht, reklaam:off)

Veel. Muusikat võiks kuulata pimedas, no või siis kinniste silmadega. Et meie jaoks ei oleks muud signaali kui heli. Et aju rakendaks rohkem võimsust kuulamiseks, et 2,5 keerulises keskkõrva teos olevas 25 000-st kuulmenärvikesest pärinev signaal võimalikult täiel määral ajus lahti harutataks. Ma arvan tõsimeeli, et näiteks mina kuulen küll pimedas rohkem kui mittepimedas. Juhul kui muusikat kuulata kõlaritest, siis istuda kõlarite keskmisi ja kõrgeid sagedusi mängiva elemendiga samal kõrgusel, kõlar keerata otse kuulaja poole, pead hoida otse, sest kõrgemad sagedused peegelduvad ka meie õlgadelt ja nii saame parema suunataju. Istuda võiks võrdhaarse või ka võrdkülgse kolmnurga tipus. Paraku ei saa me kodus ilma koduseinteta, nii et peegeldused seintelt lisavad omajagu segadust… noh jah. Eks vaibad, pehme mööbel, raamatud neelavad osa peegeldusi...

Nii, siit edasi võiks juba igaüks ise uurida. See oli minu tagasihoidlik arusaam muusika kuulamisest, sellest, et oma lemmikuid võiks vahel nö lahti suumida, mitte keskenduda ainult meloodiale, harmooniale.

Miks kõrvaklapid ja kõlarid kallid on, miks neid keeruline ehitada on, sellest räägin ehk teine kord, niipaljukest kui ma sellest teemast aru olen saanud.    


TÄIENDUS: lisan paar linki, mida kunagi lugenud olen ja nüüd peale selle kirjatüki kirjutamist üle vaatasin. Olen üht-teist Sulo Kallase lehelt meelde jätnud. Ja veel 1 link.

Surm ja meedia

Ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et viimase aja üks absurdsemaid meediasündmusi oli paavst Jonnes Paulus II suremise kajastamine. See oli muidugi kaa absurdne, et vana ja väsinud mehega tulid hüvasti jätma tuhanded ja tuhanded inimesed, et uue valimisel taolist tossu-tsirkust tehti, aga sellest religioossest „ühisest arukaotusest“ tuleb vist aru saada, küll aga oli arusaamatu jah, meedia agarus kirjeldamisel, kuidas ta nüüd hingab, kuidas üks neerudest vist töötab, mismoodi ta midagi ei öelnud, kuidas ta käega viipab, kuidas teda toruga toidetakse jne jne. Ja tundub, et taoline komejant kipub korduma pea samal määral vana ja väsinud mehe, Ariel Sharoniga. Ta hingab! Liigutas kätt! Mingisugunegi filter võiks ju vahel olla, kõiki uudisteagentuuride totrusi pole ikka mõtet ka Vikerraadios ja EPL-s kajastada. Uudiskünnis võiks vähemhüplev olla.

Siinne ajakirjandus võiks lähtuda siinsetest meie tõekspidamistest, Mikk Mikiver (kes oli eestlasele kahtlemata 100 x olulisem kui keegi paavst) lahkus meediakärata, Lennart Meri, kes on samuti meile vähemalt 100 x olulisem kui mõni paavst või väljamaa riigitegelane, on õnneks samuti peaaegu rahule jäetud. Raske haigus või surm võiks olla sellised alad, kuhu meedia ei tiku. Ka SLÕhtuleht mitte.

laupäev, jaanuar 07, 2006

Soov

Ilmaelu on põnevaid asju täis. Kõike aga ei jõua teada, ja ka kõiki neid asju ei jõua teada saada, mis kellelegi huvi võiks pakkuda – millestki huvitumiseks on ju enne ikka mingi ports teadmist vaja. Vot ajaveebid on ses suhtes ühed toredad asjad, no üldse internet. Sest mida pidi tegema vanasti inimene, kes tahtis millestki midagi teada? Jalad selga ja raamatukokku. Ja uuris siis raamatust, see on nii ja too on naa. Aga pinnapealsemaks teadmiseks oleks väga mõistlik toetuda eriala spetsialistile, oma ala autoriteedi arvamusele. Ja just seda leiab netist, sellest ülivõimsast infokogumist, mitte aga entsüklopeediast. Just nii palju on vaja, et tekiks teema vastu huvi, et oleks mingigi pidepunkt, kust kinni võtta ja juba ise edasi uurida. Sest netis on ju ka väga väga palju saasta, tundmatud autorid tuleb alati üle kontrollida jne… mida ma öelda tahan. Seda et küll oleks põnev erinevate erialade esindajate ajaveebe lugeda. Kus nad kirjutaks natuke ka oma tööst ja erialast. Vot selline omakasupüüdlik idealistlik mõte.

Ei, ma ei kardaks illusiooni „selles teemas olen nüüd kodus“ tekkimist.

Juhilubadest maal

Üritasin täna ühes külakeses leida kedagi, kes oleks nõus umbes 10 km autoga sõitma (st mul oli abi vaja) – ja kujutage ette, Eesti külades on vaid väga üksikutel autojuhiload! Nii, ja siit mõte, maanoorte esmaste juhilubade tegemist tuleks kuidagi doteerida. Vanad jurakad, kes poe ümber jõmisevad ja lubadest ilma on jäänud, need las olla, aga noored! Neil on niigi tööpuudus ja vaesus, autojuhilubade puudumine tänapäeval on neile järjekordne kõrge takistus mülkast väljarabelemiseks.

Seda ma siin ei ütle, kas ma lõpuks rikkusin seadust ja lubasin juhtimisõiguseta isiku autorooli.

Kõrvaklappidest

Pets küsis eile Vikerraadio Tehnoloogiaminutites Henrikult, et mida ta 2006. aastalt ootab. Henrik ootab, et autotöösturid võtaks ükskord ometi mõistuse pähe ja tooks mp3 autosse. Mulle meenus see vastus nüüd täna õhtul sellepärast, et autoga ringi sõites ja telefonist mp3-sid kuulates tekkis järjekordselt küsimus, miks pagana pärast pannakse raadio ja mp3-sid mängiva telefoniga kaasa sellised juustud kõrvaklapid?? Ja samamoodi on ka päris mp3 mängijaga kaasa klapid, mis tuleb kohe koos karbiga prügikasti tõsta. Imelik. Tootja töötab välja ja ka toodab enamvähem edukalt väheste moonutustega heli mahamängiva seadme, kuid see viimane lüli, see mis selle lahtipakitud ja analoogkujule viidud signaali kuuldavale peaks tooma, vot sellele enam tootja mõelda ei viitsi. Ja paneb südamerahuga kaasa klapid, mis ei ole võimelised heli taasesitama. Miks see nii on?

Üks miks veel. Miks suskab tootja digifotokale kaasa mälukaardi, kuhu mahub 3 pilti? Järjekordne raha raiskamine, olen sunnitud ostma kola, mille tõstan nagunii kohe prügikasti.

reede, jaanuar 06, 2006

Miks ma viimasel ajal vähem kirjutan

Mõni aeg tagasi avastasin, et ajaveebi pidamine on vist hakanud mu mõtteid ja isegi igapäevaseid tegemisi suunama. See avastus ei meeldinud mulle. Sest ajaveeb ei ole midagi nii üllast ja head, et lubada sel lasta end mõjutada, nii et igapäevased otsused ja tegemised peaks siiski olema „ajaveebi-mõtte-vabad“, 100.0% (hea küll hea küll, ainult 1 asi on 100.0% kindel), ajaveeb ei tohiks olla lava, kus teatrit teha. Ma ei soovi olla ajaveebnik, kellele see koormaks muutub, ma ei soovi midagi ette võtta selleks, et oleks mida kirjutada. Ühesõnaga, ma ei taha ajaveebist mõjutatud olla. Ja ma ei taha ka lugejate, paar tükki neid vist ikka on, ootustest mõjutatud saada - no et kuidas siis täna midagi pole või et kuidas seekord  nii tühine mõte. Jaa, sellised muremõtted on maailmas olemas, ja ma ei taha neist midagi teada.

Ma tahan, et ajaveebi sissekanne sünniks PÄRAST, pärast mingi asjaliku või väljaütlemist nõudva mõtte päheturgatamist, pärast mingit huvitavat sündmust, pärast millegi kohta arvamuse kujunemist jne. Mitte vastupidi. See olgu vaba aja olemasolul tavapärase netituuri ,uudiste ja uudisgruppidele silma pealeviskamine, üks osake. Kokkuvõte, summa, dominant mingi ajaperioodi mõtetest.

Ja veel, keegi tark mees ütles kunagi, et mõte on midagi väärt siis, kui seda kirja saab panna. :-)

teisipäev, jaanuar 03, 2006

Pühadest ja mängudest

Kaja kirjutab, et seekordne aastavahetus polnud mingi õige aastavahetus. Ei olnud jah. Oli lihtsalt 2 nädalavahetust, üks kuusega ja teine raketiga. Ja kogu lugu. Pühi polnud. Õrna ja ilusat tunnet polnud… ega ometigi vanadus ründa?!? Ei saa olla, see ei puutu asjasse.

Peale selle on mul üks mure veel – keegi saatis lingi ühele mängule, tõenäoliselt maailma kõige nõmedamale mängule (ma pole kunagi arvutimängudest eriti lugu pidanud), ja… ma olen seda mängu mänginud vist juba… tunde ja tunde ikka. Võiks arvata, et kõik pole veel kadunud – vähemalt tunnen enda mõistuse pärast muret, aga kauaks seda muretundmistki? Vähe sellest, millalgi olen telefoni tõstnud mängu nimega Sokojava, sellega on sama lugu, et… muudkui aga ajaks klotse taga, kedagi autos oodates, isegi WC-s…. Huvitav, millega see kõik lõpeb? Eile igatahes õhtul silmi kinni pannes olid silme ees selle esimese mängu kujundid. Ka peale kaht tundi Roosi nime lugemist. Päris kole.

esmaspäev, jaanuar 02, 2006

HUA

Sedakorda saabus uus aasta Vanemuises. Tore oli, va see, et rahvast oli majas liiiiga palju. Pildid.    

Täiendus: Anneli räägib pikemalt ja põhjalikumalt.