Raag Ööülikoolis

Mõne hetke pärast hakkab Vikerraadios Ööülikool, seekord räägib Ilmar Raag.

 

Soovitan. Ehk pannakse ka Ööülikooli kodukale üles.

Taavi Piibemann loodusfotost

Taavi Piibemann rääkis Kultuurikajas loodusfotost. Selle võltslikkusest. Mind pani mõtlema.

 

(praegu on kodulehel veel eelmise nädala saade, eks täna – homme pannakse ka tänane saade üles)

Greenpeace väärib kiitust

Greenpeace väärib kiitust, eduka tegevuse eest Paldiskis. Vahel küll väidetakse, et suurfirmad kasutavad neid konkurentide kiusamiseks ära, lekitades infot, ostes omale niiviisi mõningast immuniteeti, kuid vahet pole. Eesmärgid on üllad. Ja relvastus, meedia, on tõhus, sunnib probleeme märkama.

 

Kui nad ka endid elektrijaama väravas aheldamise asemel nt elektriradiaatoreid tootva tehase väravasse aheldaksid, oleksin veel rohkem „nende paadis“.

 

 

Tuumajaamadest

Seoses üleeelmise teemaga vaatasin natukene netis ringi, et kas lisaks tuumaenergeetika foobiale ka midagi muud silma hakkab, va Raukas muidugi. 1 meeldiv üllatus Rohelise Värava foorumilt, sama jutt ka autori ajaveebil. Siis kirikiri lehel 1 arutelu. Ei, ma ei kipu siin mingi püha aatomitõekuulutaja olema, kuid küll oleks tore, kui keegi suudaks praegustele põlevkivi- ja tuumajaamale mingit tõsiseltvõetavat alternatiivi leida, lihtsalt, senised hüsteerilised vastuargumendid ei ole kuigi veenvad olnud.

Nimekiri tuumajaamadest, koos linkidega.

Peaks taas Elektrijaamade konspekti lahti lööma.

Savisaar hakkab sassi minema

Savisaar hakkab sassi minema.

 

 

Jah, terve meedia on seda uudist täis, olgu see viide rohkem endale, kunagi hea vaadata milliseid pärleid keegi pildunud on.

Mitte et edevus ei annaks olla, aga vahtu on liiga palju saanud

Õppinuna TTÜ-s energeetikat, elektroenergeetikat (el. tootmine, ülekandmine), Põhivõrgus töötades ka Eesti Elektrijaamas katelde all ja peal turninuna, enda arvates maailmaasju süsteemselt näha üritades, füüsikast tagasihoidlikul populaarteaduslikul (no umbes nii) tasemel huvituvana on häiriv lugeda kõikvõimalike „teadjate“ energeetikaalaseid „teadmisi“. Põhilisteks märksõnadeks on tavaliselt tuulikud ja tuumaenergia. Nukker on näha loodust säästa püüdjate teinekord vastupidise efektiga pingutusi (nt see arutelu), poliitikute katseid keskkonnateemasid oma huvides ära kasutamisi jne.

 

Küll oleks tore, kui TTÜ energeetika õppejõud meedias sõna võtaks. Soolapuhujate väidetele vastaksid. Minutaolised asjast mitte kuigi palju taipavad on seletanud juba piisavalt.

Venemaa teed. Ja kuu tagune Lexuse Praglilkaik

Keegi saatis lingi piltidele Venemaa teedest. Ja sealt leidsin ka rubriigi estonia. :-)

 

Viimaste piltide autor on keegi Monika.

Lood. Vanadel on rohkem, mida sulgude ette tuua

Imeline on see elu siin maamunal. Lugude meres. Ja neid lugusid on rohkem kui 6 miljardit, inimesed sünnivad ja surevad, lood aga jäävad, mõned rohkem mõned vähem.

 

Täna hommikul Kureassaare Olerexist õli ostes sain osa müüja eilsest auto ülevaatusest, sellest kuidas Aivar (mul pole õrna aimugi, kes see Aivar on) enne auto üle vaatas, kuidas täna hommikul kõik õuesolnud juhtmed udust märjad olid jne.

 

Lõuna ajal, saemeestega sööma sõites lugu sellest, kuidas omal ajal kooli sööklasse joostes ja tõugeldes jalaluu murdus, jalgpalli mängides oli toosama jalg enne haiget saanud.

 

Nüüd õhtul astus Kärla külas ligi vanamees, rääkisime metsatööst, mis kandi mehi olen, kas naisi lapsi on. Tema tulnud ’55-l Karujärve äärde sõjaväkke, Paidest, kokaks, 56-l leidnud Kärlast pruudi. Jäänud sõjaväeosast pruudi juures käimisel vahele, saanud 15 päeva, väeosas olnud 1150 meest, musti oli palju, tanki- ja jalavägi, hiljem raketibaas, raketid olid maa-all, siis ehitati ka kahekordne aed ümber baasi, koerad kahe aia vahel, ohvitserid käisid ikka köögist sakuskat otsimas... tore aeg oli. Nüüd saab 70, naabrimees on ikka noorem, 65, käib siinsamas marmelaaditehases tööl, vanasti oli… oleks mul kogu lugu meeles, saaks mitu A4 lehekülge, pool tundi. 50 aastat poole tunni sees.

 

 

Igaühel oma lugu, igaüks ise ongi lugu, ja üks lugu pole parem kui teine, vanadel on see lihtsalt pikem, on rohkem mida sulgude ette tuua.

Eesmärk pühitseb abinõu ehk "rõõmustage nüüd"

Mul kummitavad peale Ilvese võitu Reiljani kibestunult lausutud sõnad „rõõmustage nüüd“. Ta eeldab, et võitjate leksikasse, mõttemaailma mahuvad mõisted parastama ja kahjurõõm, ja ei mahu mõiste austus vastase vastu. Mulle küll näib, et tegelikult on ju kõigil natuke piinlik, püha ürituse nimel mindi ka „valgete poolel“ tibakene liiga kaugele. Mis siis, et mängureeglid muutusid, et oldi hirmul.

 

Ja huvitav, kas sõnade „rõõmustage nüüd“ taga võiks näha ütleja mõtet tõde on meie poolel, aga nad ei saa sellest aru, või mõtet seekord ei läinud läbi? No et kas saadi aru, et tehti sohki? Võiks ju arvata, et teadlikult sohki teinu peale kaotust ei praali. Või tahetakse antud juhul praalimisega mõista anda, et nemad sohki ei teinudki? (sohk – ebaeetilisus)

 

 

 

Paradoksaalne on veel see, et presidendi rahvahääletuse toetaja ütleb peale telesaadet, et muretsemiseks pole põhjust, ega rahvas ei vali. Samuti see, et ei õnnitleta rahvast meelepärase presidendi valimise puhul.

2 heatahtlikku soovitust Ilvesele

Lihvida eesti keele grammatikat.

 

Teha nüüd kohe mööda Eestit 1 tiir. Et lükata ümber hirmud arrogantsusest, Eesti mittetundmisest. Nüüd kohe. Et ei tekiks veel tekkimata vastasseisu. 

70:30

Kas kogu 30%-line eestikeelne Rüütli toetajaskond olid KeRa valijad? Selline on praegu KeRa toetus eestlaste seas? Ja kui palju oli neid, kes igaks juhuks, ma julgeks öelda rumalusest, vana ja tuntut soovisid enda ümber näha, no et Ilvesega võib äkitse midagi halvemaks minna? Ehk siis, kui palju on KeRa toetus väiksem kui 30%?

 

On põhjust rõõmustada. Sest kuna minu arvates on nii Keskerakonna kui Rahvaliidu toetaja üldjuhul paduusklik, pimestunud Savisaare või Reiljani ülistaja, siis seda seltskonda, kes samastub ja tunneb end ära KeRa mentaliteedis, ei olegi nii palju kui karta võis. St meil on siin palju inimesi, kes on nõukaajast rikkumata. Kes ei säti oma tegusid JOKK (Juriidiliselt On Kõik Korrektne) piirile, kes ei käitu mõistusevastaselt siis kui keegi ei näe, ei pillu prügi maha, kes ei käitu liikluses ebaviisakalt, ei kasutaKS oma ametikohta ja rahva raha kurjasti, siis kui politsei-parasjagu-ei-näe. Kes on kursis sõna väärikus tähendusega.

 

Läheks ka kevadel kõik nii hästi… (minu kunagine mõtteponnistus sel teemal)

 

 

Soovitan tänasest EPL-st Lauristini lugeda.  

Raag ETV-st ja Vaher raadiost

Anneli viitas eelmises Sirbis olnud Raagi jutule, ma viitaks suure Vikerraadiokuulajana Berk Vaherile. Ainult et ma oleks Vaherist paar kraadi leebem.

Tammsaare pargis oli ilus olla

Tammsaare pargis oli ilus olla. Et mõiste ülevus pidavat sisaldama ka hirmu, ja et Rüüteli võit tundus vägagi võimalik, siis jah, oligi ülev tunne. Tore oli näha eakaid inimesi, kes just selle lava ees olid ja õndsate nägudega jutuvestmisi kuulasid. Untsakate ja Bonzo esinemiste ajal jäi mulle õnnelike nägude kõrval silma mõne vana mehe mõtlikkus ja mahavaatamine, mil laulusõnad rääkisid Venemaast, sõjast, mättasse löömistest. Mälestused…

 

Ja millised mõtted on nende meeste peades kui nad Tõnismäel trolli aknast välja vaatavad? Kui kaugele me võime oma suuremeelsusega minna?

 

Palju õnne!

Aga oli nüüd selle kõige juures siis SELLIST närvipinget vaja...

Riigikogulased võiks ajaveebe pidada

Oleks tore, kui poliitikud, eriti riigikogulased, ja kasvõi ka erakonnad peaks ajaveebe. Miks mitte valijatega kohtuda avalikult ja neti teel? Kommenteerimisvõimalus tooks kaasa jah ka sõimu ja valet, aga võimaldab ka sedasama valet ümber lükata. Raiskaks aega? Ühte ajaveebi saab ka mitmekesi pidada, keerulistemates küsimustes saab viidata kellelegi erakonnakaaslasele, kellega nõus ollakse jne.

 

Ajaveebis oleks oma valijahääle saanu, nt minu puhul Mart Laari, tegemistest tore ülevaadet saada, ja läbi aegade, kuidas millalgi hääletas ja arvas.

 

Asi hakkab hulluks minema ehk millal hakatakse AK-s Kesknädalat ette lugema

Kui nali, et V. Reiljan loeb kodus padruneid ja rehkendab kui palju Eestis ajakirjanikke on, oli veel naljakas, siis Palmaru plaanid enam naljakad ei ole. Kättemaks tervemõistuslikkuse eest? Millega see lõpeb?

 

Väga ärevusttekitav. 1 mu aastatagune heietus samal teemal.

Kaplinskile 10 punkti

Jaan Kaplinski kirjutab Ekspressis. Nauditav lugemine. Teda kommenteerivad ka Madisson ja Lina, viimase sõnadest selgub muuhulgas, et ma pole ei aus ega tark. Viimasele väitele on jah, raksem vastu vaielda, :-) kuid esimesele täitsa söandaksin.

Tammerk eilsest raadiodebatist

Tarmu Tammerk tegi hetk tagasi Vikerraadios meediale säru, Rüütli vastase kallutatuse pärast ja kiitis Rüütlit üllatava mõtteselguse eest eilses raadiodebatis Ilvesega. Jaa, eks vahel on mõni ajaleht läinudki liiale, kuid absoluutselt vastuvõetamatu on ju see viis, kuidas Rüütlit upitatakse, Keskerakonna mängud kevadest saadik, Rahvaliidu väljaütlemised, nende mõlema trikid Riigikogus, valdade volikogudes jne jne. Erinevate inimeste arvamused meedias kahvatuvad ju ainuüksi V. Reiljani seisukohtade kõrval. See udjamine on vastastikune? Mina küll ootaks, et suure erakonna esimees, Eesti Vabariigi minister jääks väärikaks, et ta oleks intelligentne inimene, igas olukorras.

Kogu kära küsimus on ju võtetes! Mõttelaadis. Presidendi valimise viisis. See on ju nonsens mis meil siin toimub! Absurd! Mul ei ole sõnu. Kui üks jalgpallivõistkond pargib oma väravasse buldooseri, siis ei ole arukas vastasmeeskonna kallal iriseda, et suluseis oli.

Meedia peaks rohkem ja rohkem ja rohkem Rahvaliidu ja Keskerakonna ebademokraatlikke, ebaausaid, ebaväärikaid, parlamentaarse riigi parlamendist möödahiilivaid seisukohtasid tümitama. Ei, kõigi erakondade taolisi eksimusi, kuid antud juhul saab tuld nende kahe erakonna pihta anda.

Tegelikult oleme ju väga vaesed

Viitan kah Neivelti artiklile. Imelik, et see sellist kõmu tekitas. Võõra raha lihtlabane betooni valamine kisendab ju juba paar aastat kõigile silma. Praegu tempos 3 miljardit krooni kuus… ja päris huvitav, mida see ülespaistetanud ülemakstud ehitussektor mõne aja pärast tegema hakkab?

"Intellektuaal"

Samost viitas Kruuda intervjuule. Võimas.

Relvad relvad relvad

Iraagi sõjast mõtiskledes ja lugedes (lihtsalt üks 3 aasta tagune T.H. Ilvese artikkel) ning otsides taaskinnitust Prantsusmaa minu arvates ajuvabale välispoliitikale tekkis äkki küsimus, mis oleks meist järele jäänud, milline oleks maailm üldse, kui 13. sajandil oleks ristisõdijatel tänapäeva relvastus olnud? Ja siit edasi, aga mõnelpool on ju veel tänasel päeval see „13. sajand“, ja tänapäevaste relvadega. Iraan üritab tuumarelva ehitada, Hussein tappis sadu tuhandeid kurde, Türgil on selle sama rahvaga sama plaan, kodusõjad Aafrikas jne jne, moodsad relvad.

 

Ja vana euroopa ARUTAB asja, Prantsusmaa kasutab hoogsalt ÜRO Julgeolekunõukogus oma vetoõigust, ikka diplomaatiliselt tuleb asju ajada, mis siis et samal ajal siinsamas Kosovos ja Bosnias tuhandeid tsiviilisikuid tapeti, tapetaks vist tänaseni kui hambuni relvastatud metslastelt relvi kokku ei oleks korjatud.

 

… tuumarelv usuhullude käes, kes enesetaputerrorismi ilusaimaks kunstiks on nimetanud, kes soovib mõnda riiki planeedilt ära pühkida jne.

Valijamees Kihnult

Täna Kihnu uudiste tegija helistas Kihnu valla valijamehele (Valdo Palu, kui õigesti mäletan) ja küsis, et kellele siis kihnlaste hääl läheb. Valijamees ei öelnud, kuigi, mingid mõtted pidid tal endal ikka olema. Küsiti, et milline peab president olema, vastati, et ei tema tea.

 

Selliseid naljatilku valime siis endid valla volikogudesse esindama. Võimas.

Veel 7 päeva põnevat aega

Viimasel ajal ootan suisa põnevusega raadio täistunniuudiseid, sest kui keegi midagi ARVAB või kellegi TOETUSEKS allkirju kogub, siis on kindlasti oodata Rahvaliidu, st Reiljanite kedagi halvustavat reaktsiooni. Kuid täna olin päris mures, Männik kommenteeris Rait Marustet, mitte Reiljanid. Huvitav, kas ka Rahvaliidus saadi aru, et intellekti omaval inimesel ei sobi kasutada kõnepruuki ja leksikat, mida Reiljanid viimasel ajal kasutanud on?

 

Õhtupoole muidugi selgus, et Villu Reiljan on täiesti olemas ja endises vormis.

 

 

Just praegu võiks meedias (raadio, tele) poliitikutele võimalikult palju sõna anda. Las räägivad, mida rohkem keegi räuskab ja valetab, seda parem. Seda suurem võimalus, et mõni oma tegelikku palet näitab. Ja et see vähemtähelepanelikuma inimeseni jõuab.

 

 

Ettevaatust, mets on puuke täis

Kooserdasin täna vist 3 minutit metsa all ringi ja peale seda korjasin 3 puuki pükste pealt kokku. Kui mind siiliga võrdsustada, siis oli see 60 siiltunnine mets.

Metsloom teel

Ikka ja jälle sõidetakse teelt välja, kuna metsloom tuli ette. Soovitan metsavahel sõitvatele autojuhtidele aegajalt endale öelda, et „ajan ta raisa alla“. Selleks, et teel looma nähes rooliga mitte möllama hakata. Sel juhul ei vii ka põder vähegi kareda teega autot kraavi. Metskitse ei tunne (olen 3 tk mnt kiirusel alla ajanud), metssea puhul vist väikest nõksatust tunneb (istusin kõrvalistmel, kui 1 alla jäi), hea küll, põder tuleb kapotile, lõhub esiklaasi, lükkab katuse veidi tahapoole, aga julgeksin väita, et auto liikumissuunda ta muuta ei suuda. Kraavi keerab selle auto ikka inimene ise. Ja kraavi on autoga üsna vastik sattuda, mõni autosolija võib surma saada.

 

Seega, seni kuni pidurid ja rehvid oma tööd teevad, sõidame ikka teed mööda edasi.

Kõnts

Minu valitu riigikogus olla KÕNTS. Ja kuna ka ju mina ta sinna valisin, siis olen ka mina järelikult KÕNTS. Pealegi olin ma ka täna oma valituga ühte meelt, ja et ta on  J. Reiljani  arvates KÕNTS oma arvamuse tõttu, siis järelikult pälvisin ka mina hinnangu KÕNTS. Väga huvitav teadasaamine väga huvitaval viisil. :-)

Vastandid skaalal

Öeldakse et äärmustel ei ole kuigi palju vahet, sammuke veel ja satutakse teise äärmusse, geniaalsus - lollus, armastus – vihkamine. Et tegelikult on taolistel skaaladel otsad kokku painutatud. Natuke aega tagasi kogesin seda painutatust, raadioskaalal, vist tänu ülilevile: Klassikaraadiost tuli Pärdi Tabula Rasa, hästi õrn ja puhas, ja Klassikasse kostis vahel sisse mingi neegrite lärm, no midagi jubedat. Kaks vastandit ühel sagedusel.

 

Ei, mulle need kõverad skaalad igatahes ei meeldi.

Maagaasist ja rutakatest investeeringutest

Maagaasi hinnatõus euroopa riikidele müüdava hinnatasemeni oli ju ilmne juba aastaid tagasi. Kuid ometigi on väikestesse gaasikatlamajadesse hulka raha investeeritud, selle asemel et õliküttel olnud katlaid puiduhakkele üle viia. Nagu nt Viljandis. Njah, siis oli gaas odav.

 

Veel. Eelmise talve pakase ajal ei suutnud Venemaa meid piisavalt gaasiga varustada. Jah, gaas põleb puhtalt, korstnast tuleb vaid veeaur ja CO2, kuid Kremli käitumine ei ole etteaimatav, kroon läheb riigist välja. Puiduhakke puhul jääb Eestisse, ja CO2 kasvab sama kännu kõrvale metsa tagasi. (puidu taastuvus kompenseerib kindlasti puidu ülestöötamisel kulutatud taastumatute kütuste kulutamise)

 

Inglismaal kompenseerib riik kuni 70% autodele paigaldatava gaasiseadme maksumusest. Väga arukas, (linna) õhk saab puhtamaks. Ja kui gaasi tarnimisega jamasid esineb, ei järgne katastroofi, autod lähevad bensiinile/diislile tagasi.

Rüütel Terevisioonis

Siiani olen Rüütelisse suhtunud üsna neutraalselt. Kunagi tegi sigadusi, aga aeg läheb edasi, võib-olla ta tõesti pehmendas Moskva rusikat. Aga see tänahommikune esinemine Terevisioonis (seal on ka videolõik)… kord väidab, et tema seostamine ühe erakonnaga on „asjast huvitatud isikute taktika“, kord silub Reiljani sõnu ja räägib elektrijaamade müügist. (Muide, elektrijaamade erastamist alustas 1995 aastal KMÜ valitsus, kus istusid ka toonased Maarahva Ühenduse, praeguse Rahvaliidu tegelased, V. Reiljan, Opmann, Allik, Varik)

Romeo ja Julia

Käisime eile siis ka seda Romeo ja Juliat vaatamas. Ei, vaatamata Dvinjaninovi nimele ilma igasuguste ootusteta, no nagu ikka muusikali vaatama. Aga, ju olime eriti valesti meelestatud või vales hingeseisundis, igatahes väga igav ja lage oli, tulime poolepealt ära. Koju, sauna tegema. :-)

 

Üks küsimus veel. Mis siis saab, kui seal hoovis tuli lahti läheb? Kuidas rahvas kiiresti nö saalist (tagant ja kõrgemalt, sealt kuhu suits tõuseb) välja pääseb? Kas sellisele ajutisele rajatisele ei pea mingisugust kasutusluba taotlema, mida tuletõrje antud juhul ütles/ütleks?

 

Ja veel. Miks peab (noortele suunatud) etenduses sellist leksikat kasutama? Pean silmas ropendamist.

Ettevõte kinkis majandusministrile palju raha

Ei, sellise tehingu osapoolteks ei ole (nt maksuameti ees tulude varjamiseks) kaks kahtlast ja suvalist eraisikut, vaid üks aktsiaselts ja Eesti Vabariigi majandus- ja kommunikatsiooniminister. Ettevõte kinkis hetkel ametisolevale majandusministrile palju raha.

Hr Reiljan, kas Te olete hullumeelne?

Ei, seda juttu ei räägi nokastanud piduline lauanaabriga ega poe taga räuskav külakoll, vaid Eesti Vabariigi minister, suure erakonna liider.

 

Hr Reiljan, kas Te olete hullumeelne?

Kuradi paljud ronivad täispeaga rooli

Tegin täna head – ei laenanud (mis oleks tõenäoliselt kinkimiseks kujunenud) Kuivastu – Virtsu ülesõiduks ühele mehele 70 eeki. Oleks ta ise või ta roolis olev kaaslane kained olnud, oleksin vist isegi andnud.

 

Keskmiselt olla 1..2 % juhtidest mittekained. St iga 50-s vastutulija.

Välja mõtlesin!

Mäletan, kuidas ma poisikesena pead murdsin, et miks küll kruusateed auklikuks muutuvad? Madalamas kohas muutub teepind pehmemaks? Pidasin 1kord isegi võrri kinni ja katsusin augu põhja, polnud seal midagi pehmet, ainult kivid olid. Ja kui ma mingi hetk mõtlesin, et mõelda vaid kui palju liiva kruusateel sõitvate autode (Viljandi - Tipu liinibussi!) külge jääb, siis tegin enda arvates tohutu avastuse, ise tegin! See vesi mis auto ratta alt pritsib, on porine, mis see pori on, see on ju liiv! Laialilendav vesi haarab liiva kaasa, viib minema! Ja vesi püsib kõige kauem madalamates kohtades, ja autod pritsivad just sealt liiva ära, ja nii tekivad kruusateesse augud! :-)

Võta kiirust maha

Seoses sügisega tahaksin sõiduautojuhtidele südamele panna, et vesiliug on ka tegelikult olemas. Paljud teed on roopas, vihmaga lainetab roobastes jõgi, uusi teid ei pinnata enam alati, teele sattunud puudelehtedest saab autorataste all mõnus lehemoos, ja lõpuks, paljud võtavad siledatest suvekummidest viimast - uuel ja vanal rehvil on vihmas erakordselt suur vahe!! Päris kole komplekt asjaolusid.

 

Ei, üks oluline asi jäi ütlemata, osad liiklejad on rumalad, nad ei tea mis seisus neil rehvid on, et nad sõidavad mnt-l piki „jõge“, kui kiiresti nad sõidavad ja kas nende auto rattad üldse puutuvad teepinda või sõidavad nad veepinnal. Ja selline tegelane kipub pihta sõitma.

Nüüd kõik metsa seenele!

Nüüd kõik metsa seenele! Mets on seeni täis. Vähemalt Saaremaal.

K: mis maailmas kõige lihtsam? V: gaasipedaal põhja astuda.

Mulle meeldis tänane Villu Vane iseloomustus närvilisemate juhtide kohta: nõrgemad ei pea ummikutes seismisele vastu ja hakkavad ebaviisakalt käituma. Umbes nii. Usun et paljudele jaurajatele sõnum „nõrgemad mürgeldavad liikluses“ täitsa töötab. Nagu ka kunagine „roolis sõge, voodis mage“ Härga täis noormeestel see viimane teema ju väga oluline.

 

K: mis maailmas kõige lihtsam? V: gaasipedaal põhja astuda.

Toeksolemine on inimlik ehk eneseimetlus vol2 :-)

Toeksolemine on inimlik. 

Elu tekkest

Darwinismi mittepooldajad toovad elu teket kahtluse alla seades natukene ebakohaseid võrdlusi. Nt et nii nagu ei saa looduses iseenesest tekkida käekell, nii ei saa ka elu ise tekkida. Või et elu tekkimine on sama ebatõenäoline, kui et tuulekeeris keerutaks vanaraua hunnikust reisilennuki valmis. Need võrdlused oleksid minu arvates pädevad juhul, kui ühel päeval oleks kivi alt inimene välja astunud. Või juhul, kui käekell ja lennuk paljuneksid, alguses on koleda sihverplaadiga ja ebatäpne kell, aga järglased on aina täpsemad, või alguses on purilennuk, aga evolutsiooni käigus kasvab varsti mootor ka külge.

 

Võimatu on ette kujutada miljardit aastat. Tuhat miljonit. Just nii kaua oli Maa ilma eluta. Ja kui nii kaua loksusid soojas ookeanis lihtsamad ja keerulisemad süsiniku- ja muud ühendid, atmosfäär oli hõredakene, igasugu kamakaid kukkus alla – oli tulevärki, suuri rõhke, temperatuure, vee keemisi, ja ergastavad nn kosmilised kiirgused jõudsid maapinnani, siis ei tundugi võimatu, et nii tohutu pika aja jooksul mingisuguste ühendite koosmõjul paljunemisvõimeline ainurakne tekkis. Miljard aastat on metsikult pikk aeg. Miljardi aastaga nt kukub kindlasti õueviidud pesukaussi mõni meteoriit.

 

Kuid inimene pole ainurakne vaid on hulkrakne? Mul pole siin Saaremaal tarku raamatuid, kuid vist mingi 2,5 miljardit aastat elasid siin maamunal vaid ainuraksed, külg külje kõrval, ja siis näe juhtus paljunemisel 1 soodne viga, kõrvalekalle, „arusaamatus“. St hulkraksed on vaid 1 miljard või tiba alla selle vanad. Edasisest evolutsioonist ei viitsi ma rohkem kirjutada, märksõnaks oleks AEG, AEG ja veelkord AEG. Ja ellu jäid ikka need, kes oli sobivamalt teistsugused (paljundades tuleb ikka vigu ette, osad on teistsugused).

Elust enesest, st füüsikast ja rehvidest

Sõiduauto rehvis on rõhk 2 bar-i, kaubikul 3, veoautol kuni 8, mõnel koguni 10. Mida see tähendab? Seda, et rehvi pumbatud õhk toetub seestpoolt vastu rehvi igale ruutsentimeetrile jõuga vastavalt 2, 3, 10 kg. Paneme selle rehvi autole alla, laseme tungraua pealt maha, rehv vajub lössi. Vajub nii kaua, kuni kontaktjälg maaga saavutab pindala mis = (jõud millega ratast maha surutakse[kg]) / (rõhk rehvis [bar]). Kuni rehvi kui kummikihti, kui kilet kahe jõu vahel mõjutavad jõud (õhk seestpoolt, maapind teiselt poolt) saavad võrdseks. Näide. Ühele rattale langeb 400 kg, rõhk rehvis 2 bar, kontaktjälje suuruseks kujuneb 200 cm2 (200-se (mm) rehvi puhul jälje pikkus 10 cm, normaalne). Paneme samale autole suure koorma peale, langegu igale rattale 800 kg. Rehv vajub veel rohkem lössi, kontaktjälg saab 400 cm2 olema. Täpselt sama pilt on juhul, kui oleks 400 kg ja 1 bar, tüüpiline pooltöss kumm. Et rehvi konstruktsioonist tulenevalt laius kuigivõrd ei muutu, siis suureneb kontaktjälje pikkus ca 2 x. (tegelikult väheneb rehvi ruumala mõlgi tõttu mõnevõrra, sellevõrra suureneb rehvis rõhk, vajub tiba vähem lössi).

 

Täpselt sama suure jõuga rõhub see rehv pinnasele. Vastavalt 2, 3, 10 kg/cm2. Laiade rehvidega traktoril nt 1 bar või vähemgi. Pinnase pinnaühik peab väiksemat koormust taluma, ei vaju ära. 4 barise rõhuga kitsas jalgrattarehv lõikab märga murusse nagu noaga. Kui rehv on madal, ei saa kontaktjälge pikaks venitada, tuleb õhu juurde pumpamisega optimaalselt lühikeseks „pumbata“. Suur rehvi karkassi deformeerimine kipub rehvi soojendama = edasi liigutamiseks mõeldud energiat sööma.

 

Üks väärarusaam veel. Kui rehvile mõjuvat jõudu 2 x suurendada, siis suureneb ka rõhk rehvis 2 x. See ei ole nii. Veelkord, rõhk suureneb nii palju, kui väheneb lössi vajumise tõttu rehvi ruumala. Normaalses režiimis töötaval rehvil ehk mõned %-d.

 

Kunagi oli samal teemal ka autolistis 1 vaidlus. Ja veel.

Perutavad foorid

Miks osad (uuemad) Tallinna valgusfoorid nii pagana kiiresti rohelisest punaseks lähevad? Üks silmapilk kollast ja plaks punane ees, ja siis pidurda nii et silm punnis. Ma saaks aru, et 30 tsoonis võib kollasega koonerdada… et nagunii kõik ronivad oranžiga ristmikule? Mina ei roni, no siis kui pidama saan. Ja veoautod ja bussid ja…

 

KÕIK 50 tsoonis olevad foorid võiks ÜHTEMOODI enne punast ikka nii 4..5 sekundit põleda, no nagu paljud foorid seda veel teevad. Peaks selle kirja ka kuhugi transpordiosakonda saatma.

Raha raha raha, seekord parkimise eest

Vanalinnades ja kesklinnades on kitsas, autod ei mahu ära, kuid kes midagi/kedagi veavad või on mingil muul põhjusel sunnitud autoga sinna sõitma, siis hädaliste äramahutamise tagamiseks on „loodusressursile parkimiskoht“ meiepoolt valitud linnavalitsus kehtestanud parkimistasu. Loogiline, teisiti ei saa. Nii.

 

12 augustil tahtsin Leigo järvemuusikale (Tafenau-Sibul, Emiliana Torrini ja Kimmo Pohjonen olid ülikõvad!) minna. Et Tartu mnt remondi tõttu trammiga bussijaama ei saa, siis läksin autoga. Aga, kui juulikuus sai seal bussijaama taga kenasti parkida, siis tol päeval enam mitte. Keegi riigikeelt mitteoskav onu küsis raha, 10-ks tunniks parkimine polnuks mitte kõige odavam. Otsisin parkimiskohta edasi, laupäev, rahvas voorib, kõik otsivad üksteist, peatuvad kus saavad, tõstavad kotte pagasiruumi ja sealt välja, lippavad korra sisse bussipiletit ostma… jube segadus. Ja see on siis riigi pealinna bussijaam, bussijaam, kus ei ole võimalik autot ei peatada ega parkida! Nojah, on küll, tasulisse parklasse… kui Haigekassa ees poleks lõpuks üht auku leidnud, käinuks ma autoga seal Leigol ära.

 

Pirital on ilus, mere ääres ja metsa all on mõnus jalutada, aga, ka linnaääres küsitakse auto parkimise eest raha! Miks? Mis asi see on, mille eest selline karistus? Või mida parkija selle raha eest siis ostab? Õigust parkida? Miks raha maksmata see õigus ära on võetud? Rannahooajal keskpäeval parkimiskohti napib? Mis siis? Kes ees see mees. Seal rannas ei ole kontoreid, kuhu IT mees PEAB autoga remondist tulnud serverit viima jne. Sinna ei PEA igaüks oma autot parkida saama, kiirabi võib ka keset teed seisma jääda. Teades et parkimine maksab, jätab osa inimesi auto koju? Pigem jääb ema oma põnnikarjaga koju ja vaiksemal ajal jalutada soovijad lähevad jõlguvad kaubanduskeskuses.

 

Sama teema on ka Pärnus.

 

Saaremaal Mändjalas on ilus rand, tee ääres on parklakesed, kuid nüüd on need parklad suletud, ju on eramaad. Aga mina kui riigi kodanik soovin sinna randa pääseda, ja ka autot parkida. Täpselt sama teema on pea igal pool mere ääres. Autoga ei pea igale poole saama? Mulle tundub, et autoga ei saa enam kuhugi. Muudkui aga paneme keelumärke, betoonposte ja tõstame parkimistasusid, see ei ole ju lahendus. Kuhu need autod selliste võtetega lükatakse? Miks lükatakse? Mida parkimiselt kokkukorjatud rahaga ette võetakse? Autod pargitakse maantee äärde, rahvas trambib läbi metsa mere äärde, lastega pered tirivad mänguasju ja vankreid üle mustikamätaste… oh jah.

 

Palangas käies punnitasin silmi, et kus parkimise eest tasuda saab, ei näinud sellist asja, et kusagil raha tahetaks. Ja Palanga on Pärnu kuubis, keelumärkide ja rahakorjamise organiseerimise asemel on tasuta parklad.

 

Milleni me niimoodi jõuame? Vasakule pööramise tasuni ja istumisetasuni?

 

(et pikk jutt on kehv jutt, siis jätsin osa teksti boldi panemata, et viidata vähemolulisele :-)

Demagoogia

Lugesin siis ka selle jubeduse läbi. Kohe tõsiselt masendav.

Harjumusest

Teeme paljusid asju harjumusest. Kuid, aastaid, aastakümneid. Kui hakata mingi harjumuse algust otsima ja uurima, miks oleme midagi just niimoodi harjunud tegema, võib üsna tobedaid põhjuseid leida. Aegajalt oma tegemisi teise pilguga analüüsimine on jah ka niisama põnev, kuid vahel teeme ju ka rumalusi, harjumusest. Näiteks kõlbaks nt mingi seadme remont, teda kord ülearuselt, valesti lahti võttes teeme ka järgmistel kordadel samamoodi lisatööd. Sest eelmine kord ju nii sai.

 

Öeldakse veel, et millestki midagi teadmine võib pahatihti halvem variant olla, kui sellest mitte midagi teadmine. No et on illusioon, justkui tean ja pole vaja rohkem uurida. Ja oma tegudes toetutakse valeteadmisele, loobutakse nt loogikast. Ja niimoodi ollakse aastaid mõnes asjas eksiarvamusel. Heatahtlikumad jagavad oma valeteadmist veel ka teistele, paljundavad, kopeerivad eksiarvamust. (*)

 

Siinne jutt peaks hästi minu eelmise pahvakuga haakuma.

 

 

(*) tehnika ja muude täppisteaduste puhul SAAB rääkida õigest ja valest. Valesti projekteeritud kõvaketas, käigukast, alajaam või maja lähevad katki, ei tööta, tapavad inimesi.

Autodest. 3 väidet, millega ma nõus ei ole

Mulle on alljärgnevaid väiteid väidetud ja ka küsitud, et mis ma arvan.

 

Väide 1: 40-ga sõites kulub nii autot kui bensiini rohkem kui 60-ga sõites. Seda on väga raske väita. Kulumine on osade pöörlemiskiiruste ja nendevaheliste koormuste 3. astme funktsioon. Seega, väiksemal kiirusel kulub tänu väiksemale õhutakistusele transmissioon palju vähem, see on kindel. Kuid õlitus muudab mootori kulumise palju keerulisemaks, nt liuglaagrid (väntvõllil) nõuavad õlikile tekkeks mingisugust minimaalset pöörlemissagedust (sõltub veel ka koormusest), samuti peab õlipump kõigi teiste detailide huvides õlipeamagistraalis teatud õlirõhu tagama, käigukasti efektiivseks õlituseks on mingisugustki (mootori) pöörlemissagedust vaja. Lisaks on mootori gaasijaotus üks väga keeruline teema. Sisselaskes silindrite poole teel olev õhk liigub katkendlikult, sisselaskeklappide avamise taktis, mingisugustel optimaalsetel pööretel saavutab see katkendlikkus resonantsi, silindri täituvus on sel juhul parem. Täpselt sama on väljalaskega, piltlikult peegeldub katalüsaatorist helilaine tagasi, mingitel optimaalsetel pööretel töötava mootori korral jõuab see peegeldunud helilaine tagasi ajal, mil väljalaskeklapid kinni on, et avatud oleku ajal oleks vl. klapi taga võimalikult väike rõhk. Et siis väikesed pöörded pole head, ikka 2…3000 (90-ga sõites 5. käigu pöörded) oleks parim? Aga, sellele kõigele töötab vastu kolbide kineetiline energia, neid tuleb pidevalt kiirendada ja pidurdada, ja hõõrdumised mootoris – pöörded on ikkagi halvad? Jne jne. Mootori töö on pagana keeruline, ja väita lihtsalt, et 60-ga kulub autot ja kütust vähem, on ikka väga rakse. Ma sõidaks bensukaga nii 2000…3000 pöördega, käikudega valiks kiirust ja ei viitsiks kulumistele mõelda.

 

Väide 2: tuleks vältida kiiremaid käike, et muidu on mootoril raskem vedu = käigukastist käib suurem jõud läbi ja käigukast kulub kiiremini. Et siis linnas pole arukas 4. ja 5. käiguga sõita? Kulumine sõltus koormuse 3.-st astmest, käigukast on dimensioneeritud ka maanteesõiduks, millal käib selle õnnetu 5. käigu hammakatest suurem koormus läbi, kas 40-ga või 80-ga sõites? Et tuuletakistus on kiirusest ruutsõltuvuses, siis 80-ga lastes 4 korda suurem jõud. Ja ta peab seda rõõmsalt taluma, ja talubki. Aastaid.

 

Väide 3: ökonoomsetel autodel ei pea sisselaskeklapid vastu. Jaa, silindrisse voolav õhu ja bensiini segu jahutavad sisselaskeklappi, eriti veel aurustumata bensiin, mis klapiga põrkudes veel aurustub ja niimoodi sooja kaasa viib. Aga, klapi materjali valikul ei lähtuta sellest, et klapi vastupidamiseks tuleb teda rohke bensiiniga jahutada. Esmalt kuumakindlam metall, parem liibuvus klapipesaga, võib-olla ka mõni vedelmetall klapisääres, nagu nt ZIL-i väljalaskeklappides mäletamistmööda Na loksus (mingi 100 kraadi juures sulab), soojust piki klapisäärt klapipeast ära aitas juhtida, uhtuda. Pealegi, väljalaskeklapp on mingi a’la 2 korda kõrgemate temperatuuride käes, ja see millegipärast ei põle ära. Ja, ka see Na teema ZILi mootoris käis vist vaid väljalaskeklapi kohta, see ju ripub väljalaske ajal tule sees.

 

Need 3 väidet on erinevate „elu-aeg-autodega-tegelenud“ vanade meeste käest kuuldud, kellede arvates minutaoline poisike peaks noil teemadel vait olema. :-)

Marju Lauristin

Neid inimesi ei ole väga palju, kellede artikleid ma alati ja ilmtingimata lugeda ja sõnavõtte kuulata soovin. Üks selle nimistu päris eesotsas olijatest on prof Marju Lauristin. Veelgi enam, ta on üks neist vähestest, kelle seisukohta ma vahel isegi ootan. No kui oma mõistus mingit teemat ei haara ja mingit tuge oleks vaja. Tema väga tugevatele kirjutistele on taas lisa tulnud, online-intervjuu vormis.

 

Loodetavasti saab teda ka algaval hooajal ka Vikerraadios kuulda.  

Tänased 10 punkti

Minu tänased 10 tugrikut saab Sulev Valner. Selle eest et ta sellelaupäevases Rahvateenrite saates suutis rahulikult Veidemanni ja Ummelase nõrgalt argumenteeritud ja ebaobjektiivset juttu (presidendivalimistest) kuulata ja üritas sealjuures viisakaks jäädes demagoogilisi väiteid ümber lükata.

Euroliidu kaitsepoliitikast

USA kui Iisraeli suur toetaja vaatab vaikselt pealt kuidas suured euroliidu
riigid kemplevad, et kes kui palju sõdureid kahe madistaja vahele ikka
saatma peaks ja kes kui palju raha peaks Liibanonile eraldama. Kuidagi väga
uimesevõitu on see reaktsioon. Kui vaherahu ei peaks või kui mõni veel
ägedam konflikt siin meil Euroopas lõkkele lööb, siis tuleb vist taas
jänkidele lootma jääda. Eks nad ole ennegi meie õuel korda loomas käinud, ja
suht edukalt suuri tapatalgusid ära lõpetanud (alustamistest räägime
teinekord). Seni kuni Chirac ja muud säärased tüübid suuri sõnu teevad

Loodame et me ei saa teada, kui keeruline ja aeganõudev on euroliidu
kaitsepoliitiliste otsuste langetamine.

Mõte kirjastajatele

Inimesed veedavad üha rohkem aega ummikutes, kusagilt kuhugi teel olles. Inimestel on üha ägedamad telefonid taskutes, ägedamad muusikakuulamiseriistad igal pool… küll oleks tore, kui oleks saada audioraamatuid. Eile tahtnuks ma kuulata Umberto Eco Baudolino teises pooles asetleidnud dialoogi, kus Baudolino ja neitsi (või mis tegelane see kaunitar seal metsas elas) rääkisid usust. Täna tahaks Juri Lotmani Semiosfäärist kuulata. Ja kodus on veel 20 raamatut, mis ootavad lugemist, aga aega ei ole. Kunagi kirjutasin samast murest.

 

Nüüd aga mõte, et kas raamatukirjastajal ei ole õigust, st ilma lisatasuta, õigus raamatuga ka audioraamat kaasa panna? Ja kui palju need autoriõigused audioraamatule siis maksavad? Mina küll usun, et ka eesti keeles oleks turg täiesti olemas. Google hakkas autoriõigusi kaotanud teoseid (üle 50 aasta loomisest) netti üles panema, ka neid võiks ju 1 näitleja mikrofoni lugeda. Meie Eesti oleks ilusam koht, kui mölaraadiote asemel kuulataks raamatuid.

Netikommentaaridest

Mulle tundub, et liiga tihti tehakse interneti kommentaaridest liiga suurt numbrit. Nagu Klassikaraadios hetk tagasi (1. sept) lõppenud Räägivad saates. No et nagu inimesed on vihast lõhkemas jne. Piisab kui 1000 kibestunud inimest tigedaid kommentaare vorbivad ja ongi meie kommentaarium selline nagu ta on. Kunagi kui ka ise EPL-s kommentaare kirjutasin, hybris nime all, siis jäi mulle mulje, et neid õelutsejaid on vaid kümnetes ehk. Nii et käputäie halvas tujus räuskajate põhjal ei ole küll arukas mingisuguseidki järeldusi teha.

Teatrivõhik arvab

Alles kirjutasin siin muusikast, täna tahan tiba teatrist rääkida. Ja samas võtmes, et kas teatrietendus (tegelikult ka film) võib eeldada või siis koguni kohustada teadma mingisuguseid eelteadmisi?

 

Ma arvan et võib küll. St etenduse aluseks olnud raamatut lugemata, lavastaja varasema tööga tutvumata, eelnevaid sama tüki lavastusi nägemata, kriitikute ja lavastaja enda kommentaare lugemata jne ettevalmistuseta ei peakski kõigest aru saama. Umberto Eco on öelnud, et kultuuri teeb sidusaks kordamine. Raamatut lugenud või teise lavastaja lavastust (filmi) näinud inimese jaoks ongi siis tegu kordamisega, nn ülelugemisega. Sel juhul saab laval mingisuguse loo jutustamine uusi mõõtmeid, uusi kontekste, pingeid, tähendusi. Njaa, eks lavastaja peab arvestama ka ettevalmistuseta vaatajaga, seega tuleb tükk ikka enamvähem tervikuna, narratiivina, lavale tuua, ja alles sinna sisse saab siis sokutada midagi, mida ettevalmistunud vaataja otsima tuleb. Ööülikoolis rääkis mõne aasta eest keegi kultuurisemiootik samal teemal, üks näide mis meelde jäi, oli kellegi Kuritöö ja karistuse lavastus, kus lavakujundusena oli kasutatud suurt kuivatatud liblikat seinal. Kes raamatut lugenud, mäletavad ehk uurija sõnu, et mõrtsukas ilmub välja nagu liblikas tule peale. Seda kujundit laval välja ütlemata oli sel liblikal seal laval mõte vaid raamatu lugejatele. Mängides erinevate ajastutega, tõstes tegelased mõnda teise aega, nõuab see vaatajalt jällegi ettevalmistust leidmaks aegade vahel paralleele, leidmaks vastust, miks lavastaja just sellise tehte valis. Kui kaugele selliste märkidega minna võib? Nagu muusikagi puhul, mu arvates nii kaugele kui vaja. :-) Eks nad vahel ikka lähevad kaa, aga siis kurdab mõni vaataja, et mingi jura, nt Unt (olgu muld talle kerge) või Pedajas ajavad jälle mingit oma asja.

 

Muidugi, eks vahel minnakse ka üle piiri, nt Kaja ja hea klassivend Berk Vaher kirjutavad.