pühapäev, veebruar 28, 2010

Õigekiri

Oh jah.

Räägitakse, et sulailmadega muutub lumi raskemaks ja et sellepärast tuleb katuselt lumi ära ajada

Lumi ei muutu sulades raskemaks, pigem ikka vastupidi. Ütleme et ühele ruutmeerile sadanud lumi kaalub x kg, juhul kui ilm soojeneb, vajub see lumekiht lihtsalt kokku (lumme kätketud õhk pääseb välja), kuid lisakaalu ei saa ju mittemillestki kusagilt tulla.

 

Ilma soojenedes on halb see, et võib vihma sadada, mida lumi katusel mingi aeg kinni hoiab – lisakaal tuleb juurdesadanud sademetest. Teine katuseidlõhkuv faktor võib olla lume liikumine katusel, nt koguneb sulailmaga allavajuv lumi lumetõkke taha – seal saab surve katusele suurem olema.

 

reede, veebruar 26, 2010

Mulle see teede soolamine-kemiseerimine ei meeldi

Võib-olla natukene hilinenud teemakäsitlus, kuid vaadates pigist ja roostetavat poritiiba ei saa vaiki olla.

 

Me elame põhjamaal, kus talvel on aegajalt külm ja libe. Kui me kavatseme siin ellu jääda, pole meil muud valikut, kui keskkonnaga kohaneda. Sest me ei suuda, ja kui suudakski, siis ei tohiks oma mugavuste säilitamiseks kliimat omatahtsi muutma hakata, sademeid tekitada või ära hoida, looma- ja taimeliike oma asurkonnast väljapoole levitada, jõgesid teistpidi voolama panna ja muud kujunenut lõhkuda, jumalusmänge mängida.

 

Mulle paistab see teede soolamine samuti ühe inimliku ülbuse ilminguna - keset talve üritame kemikaalidega suviseid teeolusid luua. Mh rikume sellega teid, omi jalatseid ja riideid, tapame teeäärseid puid, korrodeerime autosid ja muud teeäärset. Turvalisus? Turvalisus on autojuhtide peades, igasuguste teeoludega saaks endid ja teisi surnuks sõita. Kui põhjamaal on talv, siis ongi tee libe ja vastavalt libedale tuleb ka sõita - kohaneda tuleb ka teeoludega. Lund tuleks enne kinni sõtkumist ära lükata, mitte aga kemikaalidega sulatada.

 

Muidugi, ega päris ilma soolata vist ka saa, tõusudel, võib-olla ka suurematel maanteedel ja ehk isegi suurte linnatänavate soolamine on võib-olla ehk natukene arusaadav, aga seda topitakse ju igale poole! Isegi väikestele agulitänavakestele! Minu arvates ei ole terve riigi sissesoolamiseks siiski õigustust.

 

Ehk siis, võib-olla on mu pahameel asjatu, kuid sel juhul sooviksin teada, mida meie teedele pannakse, kuidas see mõjub autodele ja keskkonnale? Et ma teaks valida, kas valin hommikul sõitmiseks suure tänava, kus -10 kraadi juures muda lendab või sõidan alternatiivseid väiksemaid tänavaid pidi, kus hommikul pole veel keemiapuistur jõudnud. Ning kes otsustab, kuhu soola külvata ja kuhu mitte? Kui palju see soolamine mulle kui maksumaksjale maksab?

 

neljapäev, veebruar 25, 2010

Seoses lumega neliveolistest

Nähes ja kuuldes, kuidas meist paljud on oma autodega lumes jännis, panen paar selleteemalist mõtet kirja.

Autosõit on 100% füüsika ja matemaatika, jõuvektorite liitmine-lahutamine teel ja autot konstrueerinud inseneride peades. Kuid üks kesksemaid mõisteid, mille ümber jõudude rehkendus käib, on inglise keeles tracking circle. Eestikeelset vastet ma kahjuks ei teagi. Alljärgneval joonisel tähistab ringjoon jõudu, mil rehvid teel libisema hakkavad, see on nö pidamise piir.

Mida karedam tee, seda suurem ring, seda suuremat jõudu saame rehvide kaudu teele edasi anda (kuiva asfaldi puhul, surudes rehvi vastu maad jõuga 1000 N (ca 100 kg), hakkab see rehv libisema külgsuunalise 1000 N jõu juures - rehv suudab pakkuda kiirendust 1G). Et tavalised rehvid taluvad igas suunas enamvähem võrdset jõudu, siis rakendades rehvidele mingi suunaga jõude, peame valima, kas me kasutame kogu saadaoleva haardumise ära kiirendamisele/pidurdamisele VÕI auto suuna muutmisele. Kui me gaasi ei lisa või ei pidurda, on rooli keeramine kõige tõhusam, kogu haardumine on rakendatav sõidusuuna muutmisele.


Heaks näiteks on praeguse libedaga foori alt startivad BMW-d, millede tagumikud vänderdavad - kogu jõud, millega vedavad rattad „teest kinni hoiavad“, saab ära kasutatud veojõule – külgsuunaline pidamine on seega 0 – auto tagumik käib suvaliselt kaksipidi (õigemini, kui kahe vedava ratta alla satub erineva karedusega tee, kui parempoolne ratas satub karedamale pinnale, ajab auto tagumiku paremale poole ette).


Seega, kaherattaveolisel autol on vedavatel ratastel külgsuunalist „pidamisreservi“ vähem kui mittevedavatel ratastel. St kurvis saabub vedavatel ratastel libisemispiir varem. Ja mitte ainult kurvis, külgsuunalisi jõude põhjustab veel tuul, tee kalle, teel olev takistav lumi, vesi jne. Seega, kui auto kas kiirendab, sõidab suuremal kiirusel ühtlaselt või pidurdab mootoriga, mõjuvad ühtedele ratastele ühesugused teistele teistsugused jõud, libisemisepiir on esi- või tagaosal erinev. Reaalselt tähendab see seda, et libedaga auto vingerdab, pole stabiilne, sõidusuunda tuleb rooliga korrigeerida… kui õnnestub.

Meil on tänavatel suur hulk neliveolisi. Kuid lahendusi, kuidas mootori veojõud ratasteni viiakse, on mitmeid. Nt viskosiduriga, mis tähendab, et auto on põhimõtteliselt esiveoline, muutudes neliveoliseks vaid siis, kui esirattad hakkavad kaapima. St mingil (ennustamatul) hetkel muutub auto iseloom. Sama on nt VW-te Haldexiga ja paljude teistega, kus tagasillale jaotab veojõudu auto elektroonika, kuid jällegi, auto muutub mingil hetkel esiveolisest neliveoliseks, ja seda siis, kui programmeerijad on seda heaks arvanud. (siin on ka mingisugused pildid). Muidugi, libedaga kohalt minnes toimivad nad hästi.

Siis on veel selliseid neliveolisi, milledel veavad kõik rattad võrdse jõuda. Kogu aeg. Ei pea ootama, mil silikoonõlid soojenevad või elektroonika õli abiga keskdifris kettaid kokku surub. Sellisteks, kus veojõu jaotamine on lahendatud hammasratastes ja metallis, on nt Audi Quattrod (A4, A6, A8, S4, S6, S8) ja manuaalkäigukastiga Subarud, maastureist osad LandCruiser, oleksin tänulik, kui mind siinkohal täiendataks. Kiirendades, ühtlase veojõuga sõites või ka mootoriga pidurdades moodustuvad kõigi 4 ratta alla ühesugused ja võrdse pikkusega jõuvektorid. St auto liigutamiseks vajaolev jõud jaguneb võrdselt 4 ratta vahel, st mh seda, et vedav jõuvektor on veidi üle 2 korra lühem kui kaherattaveolisel, külgsuunaliseks pidamiseks jääb suurem reserv – selline auto ei satu nii kergesti külglibisemisse, ja kui satub, ei lähe vaid vedav telg külglibisemisse, auto ei võta nii kergesti suunda kraavi poole, vaid säilitab paremini oma asendi teel. Lisaks eelnevale, nende autode iseloom ei muutu kurvis, kiirendades või libisema hakates jaguneb mootorilt tulev või mootorisse minev jõud igale rattale võrdselt. Auto juhitavuse iseloom ei muutu. Quattro puhul oleks kõige näitlikum öelda, et gaasi andes „poob keskdiferentsiaal end kinni“, veojõu kadudes laseb esi- ja tagatelje omavahel lahti.



Siis on veel selliseid neliveolisi, milledel on esi- ja tagasild omavahel jäigalt lukustatavad. Need on need (vanemad) klassikalised maasturid, nn kastikad, Pajerod jne. Maastikul on jäik ühendus suurepärane, kuid liikluses on taoline lahendus ohtlik. Seni kuni pole külglibisemist, on kõik hästi, auto seisab teel ja on stabiilne. Kuid juhul kui siiski tekib külglibisemine, on sellist jäiga keskdifriga autot väga keeruline külglibisemisest välja tuua. Sest kuna esi- ja tagatelg on jäigalt ühendatud, ei saa rattad erineva kiirusega pöörelda, tagarattad, mis tahaks külglibisemises (peaaegu) paigal seista, hoiavad kinni esirattaid ja vastupidi. Kandes selle situatsiooni meie tracking circle-le, mõjuvad, hoolimata sellest, et juht ei kiirenda ega pidurda, esi ja tagaratastele vastavalt pidurdav ja kiirendav jõud – sellevõrra vähem või üldse mitte jääb rehvidel pidamisreservi külgsuunas. Kui mu jutt nüüd segaseks jäi, siis kujutame ette autot, mis teeb piruette, kõik rattad käivad siis isepidi ja –kiirusega ringi, st tahaksid käia. Kui neil seda teha lastakse, on neil külgsuunaline pidamine maksimaalne. Kui me need rattad omavahel jäigalt seome, ei saa ükski ratas omatahtsi ringi käia. Hea küll, piruette tehes on asi juba hull ja sellist autot on väga keeruline kontrolli alla saada, aga umbes samasugune pilt on rataste pöörlemistega siis, kui autol on lihtsalt kergelt külg ees. Olen paar aastat sõitnud paralleelselt A4 Quattroga ja Pajeroga, nende käitumine libedal on väga erinev, mis minu jaoks on olnud piisav tõestus, et jäik „keskdiffer“ on maanteel ohtlik.

Miks on soovitus „libisemisel sidurit vajutada“ mõistlik? Sest sel juhul kaovad meie tracking circle-lt punane ja sinine vektor, kogu rehvide pidamist saab kasutada külgsuunaliste jõudude jaoks, külglibisemisest välja tulemine on kõige efektiivsem.

Muidugi, see kõik on tegelikult keerulisem, aga minu arvates võiks ohutuse ja sõidumugavuse seisukohalt eelistada liikluses (talvel, vihmaga, kruusal) neliveolisi sõiduautosid, milledel on pidev nelivedu, kus ette ja taha jagatakse kogu aeg veojõudu 50%/50% (link nt TorSen keskdiferentsiiliga sõiduautodele). Maastikule valiksin kolme jäigalt lukustatavate diferentsiaalidega G Mercedese. (link ühele videole, sealt pakutakse neid veel ja veel)

Keda huvitab, siis netis on asjalikku infot kuhjaga. Vabandatagu mu lohakas keelekasutus ja nirud illustratsioonid.

pühapäev, veebruar 21, 2010

K. Tarand "Põhiseadus ja palvehelmed"

Kaarel Tarand „Põhiseadus ja palvehelmed". Jah, millal kaovad usutalitlused riiklike tähtpäevade kavadest ja nende ülekanded ERR-st? Minu arvates võinuks see 200 aastat tagasi juhtuda. Ei, pigem juba 400 aastat tagasi.

 

Rahvas nõuab? Ma ei oleks kindel. Ning minu arvates ei tohiks ERR laskuda jamaloogiamutta, horoskoobindusse, nõiandusse ja muusse säärasesse.

laupäev, veebruar 20, 2010

Avalikud loengud ja kuulajaskond

Naine kirjutab ühest loengust-koosviibimisest. Ega seegi väga kirgastav variant ole, kui kuulajaskond räägituga, nohistamise järgi otsustades, suuremat kaasa ei mõtle ega märka jutustatust lugu pidada.

 

Mitte et ma seda tänase ja veel vähem kolmapäevase loengu kohta tahaksin öelda. (või tänase kohta siiski?)

 

Vene vs Saksa okupatsiooni

Jaan Kross 1998. aasta 24. veebruari Carte blanche saates: „50 aastat Vene okupatsiooni elasime üle, Saksa okupatsiooni poleks me üle elanud".

 

neljapäev, veebruar 18, 2010

Vaataja ja punnitav tippsportlane

Kolakowski, siin läbi Toomas Pauli, mõtiskleb, et kas tippsportlane, kes ajab taga  sajandiksekundeid ja sentimeetreid, kaotab mõistuse treenides või pole tal seda olnudki. Aga just, taoliseks mõistetamatuseks on praegu läbi olemasoleva vaataja/maksja soodus pinnas, kui on neid, kes vaatavad punnitavat sportlast, on ka punnitavaid sportlasi. Lihtne.

 

Aga ka Artur Adson oli tark mees. :-)

 

(seni kuni raadios ja televiisoris sport võimutseb, on paras aeg raadio- ja telearhiividest vanu vaatamata saateid kuulata-vaadata)

 

kolmapäev, veebruar 17, 2010

Auto teisaldamise vajaduse võiks otsustada politsei

Minu arvates oleks mõistlik, kui auto teisaldamise vajaduse otsustaks politsei. Ja ainult politsei. Kui kellegi auto segab liiklust, seisab kellelgi ees, tuleks pöörduda politsei poole, kes kas trahvib või kui auto tuleb viivitamatult teisaldada, korraldab ka auto äraveo (lubab praegustel autonoolijatel peale lennata).

esmaspäev, veebruar 15, 2010

Reaalsusest ehk füüsikast: kui külm on märjana olla?

Inimese soojuslik võimsus [W] toatemperatuuril on puhkeolekus arvuliselt umbes võrdne kehakaaluga [kg], st 70 kg-ne inimene kütab ruumi ja kaotab ise umbes 70 Wh tunnis.

 

Vee aurustumissoojus toatemperatuuril on ca 2,5 MJ/kg (=0,7 kWh). Ütleme, et duši alt tulles kuivatame käterätikusse 0,1 liitrit vett (mul ei ole head kaalu, et käterätikut enne ja pärast kuivatamist kaaluda). Juhul kui see 0,1 l vett meie nahalt aurustuks, viiks see kaasa ca 70 Wh energiat. Märjana keset tuba seistes kuivame aga paari minutiga ära, st sama suure hulga energiat, mis me tunni jooksul tavaolekus ruumile üle anname, kaotame kuivades täiendavalt paari minutiga. Suvel ujumast tulles kuivame tuulise ilmaga veelgi kiiremini. (Juhul kui nahk kuivades jahtub sedavõrd, et on külmem kui ümbritsev õhk, saame osa aurustumissoojusest meid ümbritsevast õhust.)

 

Ning sellest tulenevalt oleme evolutsiooni käigus higistama õppinud.

 

laupäev, veebruar 13, 2010

Ma kaevaks elektrikilbid ja autod lume alt välja

Ma kaevaks praegu elektrikilbid ja autod igaks juhuks lume alt välja. Ja majade vundamendi/seina ääred vabastaks mehekõrgustest lumehangedest. Juhul kui tegemist ei ole jääajaga (sellnei peaks veel aega olema), sulab see kõik varsti ära.

 

Loodetavasti ostetaksed sel talvel rohkem uusi neliveolisi

Pooltühistel teemadel jätkates, loodetavasti ostavad sakslased ja teised uute autode ostjad sel talvel keskmiselt rohkem neliveolisi sõiduautosid – mõne aasta pärast on kasutatud Quattrote valik suurem.

 

reede, veebruar 12, 2010

Keelaksin üherattaveoliste autode tootmise ära

Kui ma oleksin põhjamaade direktor, keelaksin üherattaveoliste autode tootmise ära. :-) Nad ei liigu ja ei lase ka teistel liikuda.

Ja jalakäijamõrtsukatest maastureid ka linna ei lubaks. Linnas sõitku vaid neliveolised sõiduautod, -kaubikud ja muud neliveolised.

neljapäev, veebruar 11, 2010

Rumaluse talumine on vahel ülejõukäiv

Pikem vahe kirjutamises kohustaks justkui põhjalikumat-asjalikumat sissekannet kirjutama, mõtlemiseks ja sõnaseadmiseks on ju nii palju aega olnud. Aga ei, seekordne ütlemine saab ülbelt ütlema, et rumaluse talumine on vahel ülejõukäiv. Olgu selleks tänase EPL vahel ilmunud „Loodus ravib", vohav düsgraafia (reklaamides, menüüdes ja mujal) (ah jaa, menüüdest, ühes söögikohas müüakse mahla hinnaga 16 krooni 0,200 ml), ajakirjanike – poliitikute sõnavõtud reaalteaduslikel teemadel jne.

 

Kurat võtaks.

neljapäev, veebruar 04, 2010

Natuke piinlik autoga üksi sõita

Ka tegelikult, aegajalt on natuke piinlik autoga üksi sõita, linnaruumi ja -õhku raisata. Samas, süümepiinu kergendavaks asjaoluks on 30 aastat vanad trollid, ja veel parem, võtta veel kedagi auto peale.

kolmapäev, veebruar 03, 2010

Balletiõhtu on üks omapärane ja mõnus vaatamine

Balletiõhtu on üks omapärane ja mõnus vaatamine. Eriti III vaatus!!

(Rahvusooper Estonia laval võinuks muidugi ka esimene vaatus orkestrimuusika saatel mööduda, makimuusika sellesse majja vist siiski ei sobi)

esmaspäev, veebruar 01, 2010

Valides etendusel "Kes kardab Virginia Woolfi?" istekohta

Valides etendusel „Kes kardab Virginia Woolfi?" istekohta, valiks ma koha diivanite lähedusse ja teise ritta.

(lavastajale tahaksin öelda, et relva ega relvataolist eset ei sobi mitte kunagi inimeste ega koduloomade poole suunata)