Bio-, päikese- jne roheline energeetika on omas nišis, nt koostootmisjaamadena kohalikus mastaabis väga toredad, kuid mööngem, et me soovime, õigemini vajame elektrit igal ajahetkel. 31 536 000 sekundit aastas. St suurenergeetika on midagi muud kui kogum pisikesi elektrijaamakesi, mis jõudumööda elektrit müüvad, no kui tuju tuleb ja tootmine välja tuleb, tuult või päikest on. Energiasüsteemis on vaja hoida sagedust, koordineerida tootmist, igal ajahetkel toota nii palju elektrit, kui tarbijad tarbivad. On vaja tagada reservide olemasolu n-1 (n-2). Võimsuse defitsiiti jäämine, sageduse kukkumine ehk energiasüsteemi kokkukukkumine (kümneteks)tundideks on tänapäeval võrreldav looduskatastroofiga. Senine energiasüsteemide väga kõrge töökindlus, stabiilne ja õige sagedus nõuab suuri elektrijaamu, nt meie (Venemaa) sagedust hoiavad suured Venemaa hüdroelektrijaamad, elektrijaamad, millede talitlus on ennustatav ja kõrge töökindlusega. Samuti vajavad väikesed jaamad suurtele „toetumist", et nad omavahel võnkuma ei hakkaks, omavahel pidevalt võimsust ümber ei jagaks, üksteisele mitte vastu ei töötaks, et ülekandeliinides ei tekiks pulsseeruvaid ülekoormusi.
Juhul kui Venemaa energiasüsteem kokku kukub, kui me suurtest sagedust hoidvatest jaamadest ilma jääme, eraldub Eesti elektrisüsteem (49,4 Hz juures? Ei mäleta) automaatika abiga Venemaast, sagedust jäävad hoidma Narva elektrijaamad. Tõsi, kui me ise peame sagedust hoidma, kui meil ei ole vahetusvõimsusi võtta, st peame igal ajahetkel hoidma suurima tootva üksuse jagu kuuma reservi (suurenergeetikas ei saa lubada olukorda „ehk ei juhtu midagi, katsume mingi aeg ilma reservita hakkama saada") tähendab see meile üksjagu ebaefektiivsemaid režiime, suuremat kütusekulu, kuid tarbija saab toidetud, meie elektrijaamad ja tarbijad ei jää seisma/toiteta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar