Hotel Rwanda. Nooremale inimesele hariv, kunagisel Belgia koloniaalmaal Ruandas (Rwandas) 1994. aastal toimunud genotsiidist, kus 100 päevaga 800 000 inimest tapeti. Seni kuni muu maailm mõtles, kas ja mil määral tapatalgutesse sekkuda.
Minutis samast filmist. Googlest tasuks ise juurde uurida, meiegi meedias on vahel siiani kestvatest kohtuasjadest juttu, nt siin ja siin ja siin. Ning ühes ajaveebis.
Tahad põit tühjendada? Ole hea, tee seda palun murule (ei pritsi!) või muusse sellisesse kohta, kuhu vihm ligi pääseb. Sest kangi alla ja trepikotta soristatu jääb ju haisema.
Kallid daamid, juhul kui teil on vajakajäämisi voodielus kuid tervis nõuab siiski oma, ja te otsustate kompensatsiooniks erutada end mõttega suunata vestluskaaslas(t)e mõtteid nimetatud teemadele, otsustate pakkuda enesele kujutlust kuidas kuulajad teie dikteeritud mõtterännakuid (peaossa asetate muidugi enese) läbivad, siis teadke, et kuulajate mõtete talutamisel mööda erinevaid piirkondi ja olukordi, võite kogemata ennast rahuldavalt kelmikuselt labasusse, frivoolsusesse libiseda. Tõsi, see piir on hägune, aga ta on olemas.
Mis see minu asi on? Ega olegi, lihtsalt, ehk reedate kogemata midagi, mida te ei sooviks reeta. Või on teemapüstituse ajendiks soov näidata kohasuse ja ebakohasuse piiridest mittehoolimist, tabuvaba mõtlemist demonstreerida? Aga palun, lihtsalt, enese kohta erinevate määratluste kogumiseks on teisigi viise.
Meestest ja meeste fantaasiatest me seekord ei räägi.
Ma ei loe naisteajakirju, ei köida, ja kui sirvingi, siis näikse, et neil on teinekord komme lugejat kõnetada kui lollakat. Nii, viimati jäi näppu Üks. Ja seal räägitakse mh kellestki prouast Jasmuheenist, kes on minu arvates kellegi eksitusel siiani hospitaliseerimata jäänud. Nimelt, nimetatud meelemõistuse kaotanud inimene räägib söömise mittevajalikkusest. Ja võtab julguse valetada, et ta ei vaja toitu ja et ta ei söögi. Absurdlollusele kaasakiitjaid on seal ajakirjas ka eestlaste seas. Et asi hakkas huvitama, siis Googeldasin veidi:
1 intervjuu (pdf), kahjuks leiab nn õpetus ka Eestis esindamist, proua Youtubes seletamas, ning vastukaaluks ka Skeptik.ee.
Meie aega võiks nimetada veel sopaajaks. Igaühe aju toodangut saab levitada, nii netis kui raamatutes. Muide, alles hiljuti tsiteeriti mulle tõsimeelselt Jüri Lina. Ei ole ilus kellelegi avalikult näpuga näidata ja öelda, et näe, ta kirjutab lollusi, kuid kuidas rumalusega võidelda? Ja võidelda on vaja, kõigi maailma jamade taga on ju seesama rumalus.
Kardetavasti leidub inimesi, kes üritabki toidust loobuda, vanem inimene võib ju rumalusi teha, ise teab mis teeb ja vaevalt keegi nälga sureb, küll ta varsti sööma hakkab, kuid noore inimese tõsiselt ja mõttetult rikutud tervis on suur kaotus, ka tema lastele.
Naistel võiks oma hinnavaatlus.ee olla, parfüümide, kreemide jne kraami jaoks. Eile Annelil taolist kraami müüvas poes järel jõlkudes jäi silma, et seal puudus igasugune hinnaloogika, 50 ml ja 100 ml sama vedelikku sisaldava totsiku hinnad olid peaaegu võrdsed. Ja liitri hinda pole ka juurde märgitud. Nt parfymeeriahinnavaatlus.ee tooks sellesse segadusse ehk selgust. Ja ehk mõni pood ei küsiks siis mõnedollarilise purgikese eest 1000 krooni.
Euroopa liikluskultuuri võiks jagada kaheks. Lõunariikides, nt Itaalias, ei peeta eeskirjadest suuremat kinni, kõik vaatavad kuidas ise saavad, sõidavad sealt kust mahub, lasevad igas mõttes üle nurga, ja et kõik teavad et kõik nii sõidavad, siis liiklus sujub, suure signaalitamisega, aga õhtuks jõutakse elusalt koju. Põhjamaades järgivad kõik rangelt liikluseeskirju ja eeldatakse, et ka teised on sama punktuaalsed. Ja ongi. Jällegi, kõik sujub, õhtul jõutakse elusalt koju.
Me siin Eestis oleme aga nn üleminekuühiskond, tundub et ka liikluskultuur on meil siin kahe eelnevalt kirjeldatu segavariant. Mõned lasevad nii kuidas saavad, ülenurga, teised juhinduvad rangelt LE-st, mõned viimastest ajavad veel nõudlikult ka oma õigusi taga. + veel muidu lollid, aga neid on vist igal pool.
Seega, ettearvamatust on meil palju.
Kas see pole mitte absurdne, et ma oma kodus Eestis, Pelgulinnas söön oma köögis Hiinas kasvanud sibulat ja Hollandist toodud õunu. Samal ajal teades, kuidas Peipsi kandis tädikesed maantee ääres üritavad oma sibulast lahti saada ja kuidas just praegu tuhanded ja tuhanded tonnid maitsvaid õunu eestimaalaste aedades mädanevad. Ja veel teades, et Poolakad on huvitatud Eesti õunte kui Euroopa ühtede puhtamate õunte ostust.
Kui poest Eesti juurikaid ja vilju ei saa, miks ma turule ei lähe? Mulle ei meeldi turg ja ma leian, et kodumaist söögikraami peaks ka poest saama.
Kes lehti ei loe: Laari kiri EPL-s. Valitsuse seisukoht uurimusest. Laari ajaveeb.
Jaak Alliku, Rein Ruutsoo ja Mart Laari mõtted raamatust Kohanemine ja vastupanu ja NSVL repressioonidest. Ega ma kahe esimese arvamust poleks Laari artiklita viitsinud lugeda, kuid Alliku rõõm, et paljud intellektuaalid ei jõudnud ära minna ja hukkunute tragöödiaid unustav sedastus et paljud tulid ju Siberist ikka ka eluga tagasi, asi polnud ju nii hull, näitas Allikusuguseid veidi uues valguses.
Küll targad mehed võivad ikka vahel rumalat juttu kirjutada.
Mõned lapsevanemad arvavad, et kakskeelses kodus peaks laps 2 „emakeelt“ omandama, paralleelselt ja korraga, lapse jaoks saavad (erinevas tempos) esemeid ja mõisteid tähistama 2 erinevat sõna, mõlemat seovad teiste mõistetega erinevad mehhanismid ehk keele struktuurid. Mõned teised lapsevanemad, nt Eestis elavad eesti-vene pered kasvatavad last alul vene keeles, et hiljem eesti kellele üle minna, et edasine elu ju eesti keeles ja muidu ei õpigi vene keelt korralikult kunagi ära.
Mulle tundub aga loogilisena see teooria, mis ütleb, et mõtlemine ja keel on väga tihedalt seotud, mõtlemine toimub läbi keele ja et mõtlemine saab täiusele läheneda vaid emakeeles. Ning et inimene jääb elu lõpuni emakeeles mõtlema (nt kasvõi aastakümneid hiljem teises keeles elanuna peast arvutama) ja et mõtte ühikuteks on ja jäävad emakeelsed sõnad. Et erineva rahvuse, hõimu liikmed mõtlevad veidi erinevalt, kõik muud keeled tõlgitakse emakeelde ja neid „tükke“ ehk emakeelseid sõnu kombineerides mõtestataksegi maailma. Ning et laps, keelt omandades, arendab endale mõtteaparaadi, mõtlemise struktuurid, mõttemallid, saavutab grammatilise täiuse (kui saavutab) just emakeeles.
Seda arvestades on minu arvates oluline, et inimene omandab emakeele võimalikult kõrgel ja täiuslikul tasemel. Et mõtlemine võimalikult peen, nüansirikas jne oleks. St kui noor inimene kodumaalt ära läheb, et ta siis emakeelset kirjandust ei unustaks.
Räägitakse ju isegi kakskeelses keskkonnas kasvanud poolkeelsetest ja mõtlemispuudega inimestest. Kes ei oska kummaski keeles kirjutada ega suuda mõttepeensustesse tungida.
See on nüüd siis üks teooria.
Triinu kirjutab, et Itaalias ei ole internetti. Ega ei ole jah, vähemalt asustatud piirkondades. :-) Ja sellepärast ei ole, et neil pole ka arvuteid, no peaaegu et kohe üldse ei ole. Miks arvuteid ei ole? Nt kingapoodi tuli uus kaup, et arvutist tolku oleks, tuleks kogu kaup, st laoseid arvutisse viia, juhul kui see võtab aga kauem kui 5 minutit, siis itaallane võib ju tüdineda, poolikult sisestatud andmetest pole aga mingit kasu.
Peale selle ei ole siinmail koer sugugi roojane loom, pigem vastupidi.
Savisaar hõiskas kevadel, et toome oma poisid Iraagist jaanipäevaks koju. Tüüpiline vastutustundetu ja süüdimatu loosung. Nüüd räägitakse, et küsitlused näitavad, et ka suur osa rahvast oleks sama meelt. Kuidas siis nii?! Et kui asi on hapuks läinud, siis ahh, tõmbame minema? Ma ei oska siia võrdlusi a’la kartulivõtust või muust ühisest ettevõtmisest tuua, kuid kui midagi ollakse ette võetud, siis mismoodi saab tüdimisel seda pooleli jätta??? Äkki selgus et ühine tegevus polegi nii ilus ja üllas? Ja siis teades, et jeehhat tõmmates lähevad asjad sootuks hulluks, minnakse ikka minema?
Jaa, sõda on väga hirmus asi, iga päev hukkub seal palju süütuid inimesi, ometigi ei oska mina küll välja mõelda, kumb variant oleks hirmsam olnud, jätta diktaator Hussein pukki või võtta maha. Ja see polegi hetkel oluline, oluline on see, et täna on seal jama ja sõjaline abi on hädavajalik. Mõni riik on õnneks välismissioonidel olevat koosseisu lihtsalt Iaagist mõnda teise kriisikoldesse tõstnud. Hea seegi. Miks peaks üldse võõral õuel relvaga vehkimas käima? Sest relvastatud primitiivsed inimesed tapavad ju muidu üksteist maha, ka neid, kelledel parasjagu relva käes pole.
Oliver andis teada, et ka 6120-le on nüüd fring väljas. Lasin siis telefonile peale, ütles korraks et uuendamine ebaõnnestus vms, kuid sellest hoolimata fring käivitus ja chattida sai ja puha, kuid, häält ei tee, ei kuule mina ega teine midagi. Siin on õpetus, mida sel juhul tegema peaks ja kuidas see ApsServer üles leida.
Ise oma aruga arvan, et kuu aja eest installitud mittesobiv fringi versioon installis ka ApsServer-i, mis peale vale-fringi uninstallimist alles jäi ja nüüd uut ApsServeri versiooni uuendamist segas.
Kokkuvõte: asi töötab. Tänud Oliverile!
Nokia võiks oma telefonidesse vähe ägedamaid kalkulaatoreid ehitada. Mäletan, Ericsson 388 arvutas arve kuni 10 astmes 38, sellega sai juba ühtteist rehkendada.
Eile Soomest tagasi sõites tekkis küsimus, kui kaugel on laevast (5 m kõrguselt) nähtav silmapiir. Noh, lihtne, tõmmata Maale raadius, puutuja ja mingi x nurga all veel teinegi raadius (ja siis +5m), tekib täisnurkne 3nurk, Pythagorase teoreem, (Maa raadius + 5m) ruudus – (Maa raadius) ruudus ja siis ruutjuur. Nokia telefon ei oska aga Maa raadiust meetrites ruutu võtta. Tuleb koma tõsta. Tobe. Katsu sa siis veel nt Avogadro arvuga midagi arvutada.
5 m kõrguselt näeme 8 km ja 2 m kõrguselt 5 km kaugusele. (Kui me ei arvesta õhurõhu erinevustest, Maa tsentrifugaaljõust, mere põhjas olevatest „mägedest“ ja tugevama gravitatsiooniga (tihedamatest) piirkondadest, mis kuhjavad enda kohale veekuhilat, tingitud veepinna „ebatasasusi“.)
Mõtlesin, et ostaks reisile kaasa Nokia LD-3W GPS mooduli… kuid, meil ei müüda vist sellist asja? Tele2 ja Elisa kodulehed võiks end süüdata, EMT-s pole, e-poed ei sobi kuna asjaga väga kiire… eks ostan siis väljamaalt.
Miks just Nokia GPS-i? Et Nokia laadija sobiks.
Kell 2:30 öösel Viljandi prügimäe ristis stopp märgi ees mittepeatumine. Nii, stopp, miks ta siin on, selleks et päevasel tipptunnil suure kiirusega üle ristmiku ei sõidetaks ja sel juhul kedagi kahe silma vahele ei jäetaks, njah, pool 3 öösel, ühele poole on nähtuvus üle 500 m ja teisele poole km või rohkem, ühtegi hingelist pole kusagil näha… kusagil pimeduses passis politsei, tehti trahvi, politseiniku silmis näis tühjus olema, vestlus märgi paigaldamise põhjustest ja hetkesituatsioonist jäi arendamata.
Iru Nehatu ees tagasipööre, väga õige et tagasipööre on keelatud, teiste liiklejate olemasolul takistataks vasakut rida, peale tagasipööret sõidetaks üle mõlema rea, jäädakse kiirendades jalgu jne, väga loogiline, nii, ühtegi autot pole näha, kedagi ei sega ei häiri, ühiskonnaohtlikkus on 0… kusagil pimeduses passis politsei, sain trahvi. Oleks ikka pidanud lisakilomeetreid läbima et tagasi keerata.
Tallinn-Tartu mnt Pirita jõe sild, 50-ne piirang (ca 10 aastat tagasi), noh jah, kitsavõitu, kui veoauto vastu tuleb, oleks arukas kiirust alandada jah, kell on 2 öösel, ühtegi autot pole ees ega taga, praegusel hetkel põhjendamatu piirang… pimeduses passis politsei, kiirus oli vist +27 vms. tehti trahvi, ühiskonnaohtliku teo eest.
Saaremaalt Muhule sõites, Väikese väina tammil, kuiv asfalt, kiirus oli vist 21 km/h üle, ilma tuuleta ja teiste liiklejateta võiks siin kiiruspiirang ka 250 km/h olla, kahel pool meri, loomi teele ei satu, suured kalad ka üle tee ei hüppa, tee sirge ja hea.. Ei, ma polnud siiski tammil üksi, kaugel seisis politseiauto. Tehti trahvi.
Põlva asula sildi alt 67-ga mootoriga pidurdades sissesõitmine, mina oleks asulasildi sadakond meetrit asula poole paigaldanud ja märgi ümbert võsa ära raiunud. Trahv.
Rohkem ei tule meelde. Mis nende trahvide mõte on olnud? Et kutsuda mind seaduskuulekusele, sundida kuuletuma liikluskorraldaja mõttele, mis teatud situatsioonides on 100% õigustatud, kuid mõnel teisel ajal mitte? Et loobuksin mõtlemast märkide paigaldamise põhjustele? Et ma ei võtaks märke kui indikatiivseid juhiseid, nii, kiiruspiirang, silmad lahti, siin peab midagi olema?
Väidetakse, et väikestest rikkumistest saavad suured, et täna ületad kiirust ja homme ajad punase tule alt läbi. Minu arvates on see absurdne ja vale väide. Võib-olla on see nii väikelaste puhul, kes ei suuda ümbritsevat iseseisvalt mõtestada ning nende käitumist piiravad vaid keelud. Minnakse kõiges nii kaugele, kui kellegi keeld ja repressiivsus vastu tuleb. Kuid, andke andeks, 3. klassi laps on ehk sellisest maailmakäsitlusest välja kasvanud. Me ei tee ju keelatud manöövreid mitte sellepärast, et need keelatud on ja politseid kardame, vaid eelkõige ikka sellepärast, et need oleks (elu)ohtlikud, segadustkülvavad, kedagi-midagi kahjustavad, ebaviisakad jne. Ja kui kusagil on mittemõistuspärane keeld, siis kirjutagem e-maile, et mittemõistuspärane liikluskorraladus ära muudetaks. Mina nt olen mõned sellised mailid kirjutanud ja nooruses ka radikaalsemalt ühe arulageda 50 märgiga võidelnud, ja edukalt.
Sõidan aastas keskmiselt 4..50 000 km. Avariisid pole siiani nende üle 500 000 km jooksul õnneks põhjustanud.
Et liikluses on olukord väga täbar, siis kutsutakse rahvast seaduskuulekusele, õiguskuulekusele. Kuid minu arvates on selline pöördumine väheviljakas. Miks? Sest kuuletuda millelegi muule kui tervele mõistusele on kindlasti paljudele vastuvõetamatu. Mind võidakse nüüd arsti juurde saata, kuid kuuletumine on minu arvates üks üsna negatiivne mõiste, sellega seostub arulagedus, juhmus jne. Ja veel, ka Saksamaa enne II MS ja teised diktaatorlikud - Orwellikud režiimid. Hitler pääses võimu juurde ju 100% seaduslikult, tänu seaduskuulekatele kodanikele. Aga see selleks.
Liikluseeskiri on kokkulepe, teeme nii, et meil on nt paremakäereegel (mis on minu arvates äpardunud LE punkt, st liiga suur osa liiklejaid ei tunnista seda). Juhul kui tervet mõistust järgides minnakse seadusega vastuollu, siis tuleb see seadus kibekiiresti mõistuspäraseks muuta. Kuid läheneda kodanikule positsioonis, et vaata, lammas, sa oled kohustatud seadustele kuuletuma, mitte tervest mõistusest lähtuma, sest vaid seadusandja teab mis on õige ja vale, sinu asi pole mõelda, mõtlemine on teiste poolt ära tehtud, siis selline positsioon tekitab tõrget, et oot oot, mida kuradit?? Jaa, just, inimene on primitiivne, seda tõrget võib nimetada jonniks. Kuid võib ka juhtuda, et seadus on ebakohane, mittemõistlik. (jah, on ka valdkondi, kus terve mõistus pole üheselt määratletav, kus on vaja mingid mängureeglid paika panna, maksundus nt, kuid seal on ka seaduse ja mõistuse vastandamine üsna keeruline).
„Tänu“ seaduskuulekusele saadakse vahel ka liikluses surma, nimelt seadusega antud õigust taga ajades. Jah, sa ei pea kõrvale tõmbama (kuigi ruumi on nt Tallinn-Tartu maanteel küll ja küll) kui 2 autot kõrvuti vastu tulevad, st möödasõitu pole jõutud lõpetada, terve mõistus ütleb, et ilus see nüüd polnud aga saame hakkama, tõmban kõrvale. Õiguskuulekus tähendab, et mul on õigus ka tee telgjoonel sõita. Ja õiguskuulekas kodanik saabki siis omale õigusega hauakivi kirjaga, „Tal oli õigus“.
Kuidas pöörduda mõistuseta juhtide poole? Vaevalt üleskutse seaduskuulekusele neile mõjub. Arvatavasti mõjub jauramitele kõige rohkem ümbritsevate mõistlike juhtide mõistuspärane liiklemine, sõbralik ja hooliv liiklus. Ja eks igas ühiskonnas on x protsent lolle, jobusid ja muidu troppe, keda ei paranda miski, kellede lollusi ülejäänud peavad tasalülitama, ära seedima, ja arvestama, et meie hulgas on mõned lollakad.
Kaplinski ühes Ööülikooli saates: ei ole rahvust, mis ei tunneks alaväärsust. Kunagi varem kirjutasin siin, et me kõik oleme veidrikud, ainult et igaüks isemoodi. Seega, vahel end veidrana ja alaväärsena tundmine on tavaline. Järelikult neid tundeid eneses avastades pole paanikaks põhjust, pole tarvis mingisuguseid kompensatsioonikäitumisi kasutusele võtta. Vastupidi, alles hiljuti tegin pattu, mainisin ühele tuttavale meie ühisest tuttavavast rääkides, et see meie ühine tuttav on vist enesega liiga vähe rahul, mingisugused lüngad on vahel tema käitumises – olemises, millestki ülesaamiseks käivituvad justkui teatud käitumismallid, aga tegelikult on ta tore inimene.
Mõelda vaid, kui mõnus oleks inimtsivilisatsiooniga mittekokkupuutunud džunglis elava pärismaalasena maas lebada ja taevas kummalisi jutti järelejätvaid linde vaadata. Linde, kellede kohta vanaisad räägivad, et neid vanasti ei olnud. Ja siis nuputada, et kust kohast nad küll tulevad ja miks lendavad. Hõimukaaslased räägiks arvatavasti nt jumalatest.
Ja nt üle Brasiilia lendavad lennukisistujad murraksid omakorda millegi üle pead, mida ülesvaatav pärismaalane väga hästi teab.
Tobe on selle loo juures see, et paljudele küsimustele ei saadagi kunagi vastuseid.
