Inimese elu on täis hirme, hirme nimega muretsemine, hirme nimega kartused, hirme nimega koledad unenäod. Ja lihtsalt hirme, kas tuleviku, inimeste, asjade, olukordade, enese ees ja pärast.
Mis oleks, kui sellist pidevat hirmufooni ei oleks? Või on hirm teinud inimesest inimese?
Ehmumine on ilmselt üheks hirmude indikatsiooniks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar