Meil räägitakse palju, et oleme hädas väärtuste nihkumistega ebasoovitavates suundades, individualism, näivus, moraalitus jne. Mida teha? Muidugi, haridus on võtmeks. Ja kui minu teha oleks, siis õpetaksin ma koolis rohkem psühholoogiat. Et noorel tekiks terviklikum minapilt, identiteet, mina ja maailma vahekord. Tõsi, taoline koolitarkus ei haaku täiel määral ebaküpse inimesega, kuid arenedes on ainest millest mõtiskleda, on oskus eneses urgitseda, teiste käitumisi mõista – oskus endast ja teistest aru saada. No aga see on ju üks väga hinnaline oskus.
Kui jõmm bemmiga teaks, kuidas ja KUI paljud teda nt Jungi teooria järgi egoks, personaks, varjuks, kompleksideks jagavad, siis ta ei olekski ehk niiväga jõmm. Vaid taluks üksinda vaikuses enesest mõtlemist, teadvustaks enesele oma nõrkusi, miinusmärgiga mõtteid ja soove, kohe lõpuni ja ausalt. Kui seda kõike keegi teine ütlema tuleb, siis me ju ei usu, hakkame vastu ja vihastume. Ehk siis, kui kõik enesega sisedialoogi pidades enese üle arutleksid, ausalt, siis oleks maailm sõbralikum paik. Ja seda kõvamees-maskimängu oleks ehk vähem. (Jung ütles, et mida vähem oma nn varjust, enese varjatud-peidetud salaihadest-soovidest teada tahame, seda rohkem teistes taolisi negatiivseid jooni näeme)
