Käisime KUMUs filmi vaatamas. Naistele see vist eriti peale ei läinud – erakordselt detailsed kaadrid putukatest, mardikatest, hulkjalgsetest, tõukudest, tigudest jne (limastest ja mittelimastest) tegelastest. Saalist kostus vahel vaikseid vastikust või õudu väljendavaid häälitsusi.
Seoses filmiga meenus H. Runneli luuletus Keldrikakand, kogust Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks:
Keldrikakand kena kakand,
keldris söönd ja keldris kakand.
Pole keldrist väljas käinud,
pole välisilma näinud.
Kõik, mis kehtib keldri õhus,
kehtib ka ta peas ja kõhus.
Ta ei ole isehakand,
ta on sünnist saati kakand.
Luuletuse kopeerisin siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar