Mõne päeva eest mõtisklesin edust, keegi kirjutas ka sisukaid kommentaare. Siin räägib Rein Raud samast asjast, panen siia ühe lõigu:
Kas humanitaarsektori suur osakaal tingib ka selle, et eesti mees ei julge leppida platookarjääriga, nagu väljendus Kaljulaid, vaid pürgib üha ülespoole?
Ma arvan, et mitte. Aga ühiskonnas arvatakse ekslikult, et just võimalikult suur füüsilise raha hulk on see, mis genereerib rahulolu ja ühiskondlikku heaolu. Samal ajal on väga palju teisi faktoreid – elukeskkonna turvalisus ja inimsõbralikkus. Või ka näiteks õigus oma aega vabamalt käsutada – sageli unustatakse ära, et kõrge palga eest pigistatakse inimesest ka elumahl põhjalikult välja. Ja muidugi tasemel tervishoid, vähene bürokraatia, ökoloogiline puhtus, korralik linnatransport, info kättesaadavus, sobiv kultuurielu, ühiskondlik solidaarsus, vanematele inimestele väärika elu võimaldamine.
Kõik see ei sõltu ainuüksi inimese isiklikust jõukusest, vaid on tihti ka laiemate poliitiliste valikute küsimus. Eesti on mitme sellise näitaja poolest üsnagi heal tasemel. Aga me unustame selle ära, meid on õpetatud mõtlema, et ainult suur raha tõendab, et sa oled elus kuhugi jõudnud. Niisugune väärtushierarhia, mis tähtsustab kõrgemat palka enam kui sisemist rahuololu, sunnibki inimesi loobuma platookarjäärist
Mainitud Kaljulaidi artikkel on siin, tasub lugeda. (Postimehel on mingid jamad, Google on sama jutu puhverdanud)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar