Erik Puura tuumaenergeetikast. Hakkasin kommentaari kirjutama, kuid sellest sai rohkem kui A4 lk – panen osa juttu siia homme-ülehomme jupiti üles.
Pannes Eesti elektritarbimise koormusgraafikusse „klotsi" nimega tuumajaam, st kui soovime osa ööpäevaselt ja aastaajati muutuva koormuse katta mittereguleeritava üksusega (tuumajaamaga), siis sellega paneme põlevkivi (või ka kivisöe) elektrijaamad veelgi keerulisemasse režiimi tööle, nende kasutegur langeks veelgi. Ütleme et Eesti suvine öine koormus on 400 MW, kui meil oleks nt 400 MW-ne tuumajaam, siis tähendaks see Narvas jaamade seiskamist – plokkide, millede seiskamine vältab tunde, millede käivitamine vältab ööpäev, vägaväga kohmakate ja aeglaselt sisse-välja lülitavate agregaatide seiskamist. Ehk siis, põlevkivienergeetika ei sobi kokku tuumaenergeetikaga. Mittereguleeritavad tuumajaamad tahavad muutuva koormusgraafiku kompenseerimiseks kõrvale hästi reguleeritavaid tootvaid üksuseid, parimaks on veehoidlaga hüdroenergia.
Unustame põlevkivienergeetika ära, laseme sellest taagast ükskord ometi lahti? Küsiksin vastu, mida me siis asemele valime? Millal valime? Kuidas uuele valikule üle läheme? Ja miks me peaks põlevkivist loobuma? Jah, vastuseks on EL energeetikapoliitika, poliitika, mis lähtub minu arvates põhjendamatust veendumusest, et inimtekkeline CO2 emissioon muudab planeet Maa kliimat.
2 kommentaari:
kas üheks arguendiks oleks, põlevkivi kütteväärtus on madal?
On madal jah, umbes nagu puidul. Kui me (mõne kaevanduskäigu kaudu) pääseks parema kütteväärtusega kütusele ligi, siis muidugi, las see põlevkivi jääda sinna kus ta on.
Veel parem, kui meil oleks mõni suurenergeetikaks kõlbuline (mis suudab energiasüsteemi igal ajahetkel püsti hoida) fossiilkütusevaba elektri tootmise viis. Aga, ei ole ju. On alternatiivseid lahendusi, mis suudavad koguse x elektrienergiat toota, kuid tuulega, päikesega, boikütusega ei ole meil võimalik 31 536 000 sekundit aastas praegust töökindlust tagada.
Postita kommentaar