Teadus.ee –s veebruarikuus ilmunud Tiit Kändleri artiklist paar lõiku:
Humanitaarintelligentsi ja teadlaskonna eraldumine algas tööstusliku revolutsiooniga Inglismaal ja teostus äärmuslikult teadusrevolutsiooniga kahe möödunud sajandi ilmasõja vahel. Sellest on poole sajandi eest kirjutanud inglise teadlane ja kirjanik Charles Percy Snow oma essees „Kaks kultuuri". Selles kirjeldab ta värvikalt kunstiintelligentsi ja loodusteadlaste lahknemise tagajärgi ja viitab ka põhjustele, miks üks kultuur teisest aru ei saa ja enamgi veel – suisa põlgab.
Mõlemal kultuuril on teise suhtes väär kuvand, mistõttu ka 20. sajandi teadus pole Snow arvates avaldanud kunstile muud kui pinnapealset mõju. Kunstnikud ja kirjanikud osutusid sisuliselt ludiitideks, masinapurustajateks ning tehnilise hariduse kuvand omandas tänu neile ühiskonnas üha negatiivsema värvingu. Ometi võttis rahvas tööstusrevolutsiooni omaks ja tõttas küladest linnavabrikutesse – kirjutagu Dickens nonde jõledusest mida tahes.
…
KUID SEDA, ET EESTI HUMANITAARLASED enamvähem õigesti Einsteini ideid kajastaksid, on ikka veel üsna raske loota. Temast on pigem tehtud pigem relativist, kes eitas kõike, mis kindel olla võiks. Kui inimene ei tea, mis asi on fotoelektriline efekt, on see umbes sama hea, kui loodusteadlane kuulutab, et ta pole lugenud ega kuulnud midagi Shakespearest ega isegi mitte Tammsaarest, ja on selle üle veel uhke pealegi.
…
Jah, reaalsust ei saa eirata, reaalses maailmas hoiab see meist ise kinni. Iseasi, kas sellest alati aru saame („kuidas need asjad küll niimoodi läinud on?").
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar