Võib-olla natukene hilinenud teemakäsitlus, kuid vaadates pigist ja roostetavat poritiiba ei saa vaiki olla.
Me elame põhjamaal, kus talvel on aegajalt külm ja libe. Kui me kavatseme siin ellu jääda, pole meil muud valikut, kui keskkonnaga kohaneda. Sest me ei suuda, ja kui suudakski, siis ei tohiks oma mugavuste säilitamiseks kliimat omatahtsi muutma hakata, sademeid tekitada või ära hoida, looma- ja taimeliike oma asurkonnast väljapoole levitada, jõgesid teistpidi voolama panna ja muud kujunenut lõhkuda, jumalusmänge mängida.
Mulle paistab see teede soolamine samuti ühe inimliku ülbuse ilminguna - keset talve üritame kemikaalidega suviseid teeolusid luua. Mh rikume sellega teid, omi jalatseid ja riideid, tapame teeäärseid puid, korrodeerime autosid ja muud teeäärset. Turvalisus? Turvalisus on autojuhtide peades, igasuguste teeoludega saaks endid ja teisi surnuks sõita. Kui põhjamaal on talv, siis ongi tee libe ja vastavalt libedale tuleb ka sõita - kohaneda tuleb ka teeoludega. Lund tuleks enne kinni sõtkumist ära lükata, mitte aga kemikaalidega sulatada.
Muidugi, ega päris ilma soolata vist ka saa, tõusudel, võib-olla ka suurematel maanteedel ja ehk isegi suurte linnatänavate soolamine on võib-olla ehk natukene arusaadav, aga seda topitakse ju igale poole! Isegi väikestele agulitänavakestele! Minu arvates ei ole terve riigi sissesoolamiseks siiski õigustust.
Ehk siis, võib-olla on mu pahameel asjatu, kuid sel juhul sooviksin teada, mida meie teedele pannakse, kuidas see mõjub autodele ja keskkonnale? Et ma teaks valida, kas valin hommikul sõitmiseks suure tänava, kus -10 kraadi juures muda lendab või sõidan alternatiivseid väiksemaid tänavaid pidi, kus hommikul pole veel keemiapuistur jõudnud. Ning kes otsustab, kuhu soola külvata ja kuhu mitte? Kui palju see soolamine mulle kui maksumaksjale maksab?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar