Paar soovitust Quattroga lumes sumamiseks

Sõitnuna täna pärastlõunal paarsada km ja tuginedes 10 aastasele Quattro kogemusele (ja ka teooriale), paar soovitust Quattroga lumes sumamiseks.

Maanteel on asi lihtne, et kõigi nelja ratta alla moodustuvad veojõust sõltumatult ühesugused jõuvektorid, st et kõik rattad veavad võrdse jõuga, on auto stabiilne, auto ei kaabi, ei vingerda.

Parkides lumevaalu, ära põruta hooga hange otsa. Hanged ja lumevaalud saab järkjärgult, nt kolmandiku auto laiuses laiaks sõita. Et elektrooniline diferentsiaalilukk toimiks, peaks auto vähemalt mõni km/h liikuma. Teisalt, suurema kiirusega hange rünnates ei saa aru, millal lumi auto maast lahti tõstab. Ehk siis, seni kuni Quattro liigub, pole probleemi. Kui optimaalse kiirusega edasi enam ei lähe, saab tagurdades igal juhul lumest välja. Et Torsen keskdiferentsiaal vajab „kinnipoomiseks“ mõningast momenti, siis õhusrippuvaid või kiilasjääl olevad tagarattaid oleks arukas proovida käsipiduriga veidi pidurdada – nii suundub veojõudu ka esiratastele. Kui esirattad üle kraaviperve ripakil on, on lugu paha. Tuleb sõber tõmbama kutsuda. (jah, Quattrosid on erinevaid, jutt käib valdavast enamusest/vanematest). (jah, jutt käib siin sõiduautodest, maasturid on teine teema. Sellepärast teine teema, et linnainimesel ja maanteeinimesel on sõiduautoga mugavam sõita kui maasturiga).

Koheva lumega liigub neliveoline sõiduauto üsna sügavas lumes, ikka sellises, et surub lund kapotile ja varjab esituled. Sulalume kõva koorik on seevastu väga salakaval.

Ja veel, autos võiks olla selline labidas, millega saaks auto alt lund ära kraapida, nt metallist betoonilabidas, see on tugev ja labidas on varre suhtes paraja nurga all.

Millegi tegemiseks on arukas valida õiged vahendid.