Ühte keskkonda kirjutatud jutuke:
Ma ei soovi sellist demokraatiat, kus enamus
otsustab, kes tohib mida arvata ja kes tohib end väljendada. Ilmselt on
ühiskondi, kus demokraatlikult võidakse otsustada, et mõne vähemusgrupi võiks
igaks juhuks ära tappa, saaks rohkem ruumi ja nad on ju erinevad, st imelikud.
Ja viin võiks tasuta olla, ning kõrgkultuuri ei tohiks riiklikult rahastada
jne. Muide, demokraatias tekib ikka ja jälle jõude, mis sedasama demokraatiat
hävitada tahavad. Eredaim näide on ilmselt Hitler ja Saksamaa.
Ehk siis, tahan öelda,
et demokraatia, see on mõtteviis, eluviis, oskus kuulata, oskus tolereerida,
mõtestatud heatahtlikkus. Kui enamus otsustab ära, et samasooiharaid ei tohi
olemas olla, siis see pole demokraatia. Nagu ka see, kui enamus otustab, et
vähemus hoidku suu kinni. Siinkirjutajat ei häiri need paraadid, pealegi,
ilmselt on enamus omasooiharaid nukrad, et taoliselt ja ektravagantselt too
vähemusgrupp ühiskonnale sõnumit soovib edastada, et nende õigusi riivatakse,
kasvõi nt abielu mõistega. Jah, mulle tundub, et eestlane on aegajalt üpris
sallimatu, kahjuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar