Mõeldes ja õppides muutub maailm sügavamaks ja peenekoelisemaks, ilmaelu saab väiksematest ja täpsematest mõttetükkidest kokku pandud. Usk ja pühadus, kui midagi avamatut ja põhjendamatut, dominantset ja absoluutset, tunduvad aga maailmapildis kohutavalt kohmakad kolakad, midagi mis mõtteinstrumendi enese alla matavad ja arutelule ruumi ei jäta.
Tuleb välja, et mõnel juhul see aga päris nii ikka ei ole, keerulisi asju keeruliselt mõtestades leiavad osad inimesed seoseid, mida nad religioossuseks nimetavad, maailmast upsakalt üle vaatamata ja ratsionaalsuses veel midagi näevad, mida nad jumalaks nimetavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar