Mulle tehti täna üks omapärane pakkumine, mis õhtupoole kujunes sõimuks ja lõpuks ähvarduseks.
Lõuna paiku helistati ja sooviti minu firma nime ära osta. Et hädasti vaja, asutavad uut firmat ja neil logod juba tehtud ja siis alles avastasid, et nimi juba kasutuses, palusin veidi mõtlemisaega. Selle nime muutmisega on ju igavene mäsu, notari juurde vaja minna, kõik lepingud koostööpartneritega (tõsi, neid on küll vähe) tuleb ümber teha, ja usutavasti seostub mu nimi mõnedele positiivsete kogemustega. Mõne aja pärast helistatakse jälle, et ma võiks ju ikka omale uue nime teha, et mul pole ju seal metsas vahet, ja neil on kiire, täna oleks vastust vaja, lubati ka notariaeg kinni panna ja mulle uued nimekaardid trükkida. Ütlen, et tehke hinnapakkumine, et ma siis ütlen, kuigi, tegelikult pole ma nime müümisest huvitatud. Pakkusid 10 000 krooni. Et toimetasin samal ajal õues puulehtedega, siis vastasin, et andke aega, helistame hiljem. 10 000 krooni… hehh. Et ma olin esimese kõne ajal küsinud e-maili aadressi, no et suhtleme mailitsi, siis toksisin helistaja nime Googlisse… väga värvikas tegelane, pooled artiklid on seotusest Keskerakonnaga ja KE valimisreklaamidega, teine pool seotusest maksupettustega, tankistide kasutamistega jne. No see selleks, aga vaid 10 000 krooni selle mäsu eest, jääb ära. Helistan tagasi, et ma pole kahjuks oma nime loovutamisest huvitatud, et ma ei kruvi siin praegu hinda üles, vaid ma lihtsalt ei soovi praegusest nimest loobuda. MIKS? Lihtsalt ei soovi, see on liialt tülikas ja ma olen seda nime hoidnud. Selle peale saan teada, et tegemist on tüüpilise eestlasliku jonniga, et miks ma tahan neil ees olla, miks ma segan neid, miks ma pean kiusu ajama. See olla põhimõtteline kius. Pealegi, nad on Äriregistrist järgi vaadanud, et mul on netovara vähem kui pool aktsiakapitalist ja mind ootab nagunii lähiajal ees sundlikvideerimine. Seni pole seda keegi veel avastanud, aga kui avastatakse, on lõpp kiire ja ei ole mingit mõtet jonni ajada. Ütlen, et mu otsus on lõplik. Saan veel ühtteist enda kohta teada ja nii see kõne lõpeb.
Vot siis. Selle teerull-tank-minatulen-naljamehe nime ma siin ära ei maini, nagunii ta siia ei satu ja seega end kaitsta ei saa. Kuid tegu on ilmeka „ärimehe“ mentaliteedinäidisega, silma torkab ahtake maailmapilt, ebaviisakus, võimetus aru saada, et KÕIKE ei saa väikese raha eest, võimetus leppida tõdemusega, et mõned asjad ei ole kättesaadavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar