Tööriistast

Täna tahan ma rääkida tööriistadest, no näiteks tolmuimejast ja mutrivõtmest. Tolmu imemine on kahtlemata üks nõme tegevus, nagu ka traktori remontimine. Selle viimasega on veel see jama, et seda ei saa ka edasi lükata, toda esimest võiks minu arvates vahel edasi lükata küll. ( Kahtlemata oleks aga mõlemad tööd veel palju nõmedamad, kui imur oleks logu ja mutrivõtmed veninud. Meie inimesi pidavat Soomes üllatama see, et väga suurt rõhku pannakse seal tööriistadele. Inimene sõidab mitte erilise röögatus-autoga ringi ja riides käib nagu kaltsakas, kuid koht, kus kohe üldse kokku ei hoita, on kõikvõimalikud tööriistad, olgu selleks kasvõi nuga või kirves. Ja õige kaa, (mitte sellepärast et ma ise siin Saaremaal vana Golfirüsaga ringi kärutan, riietusele rõhku ei pane ja üle päeva Würthis tööriistu käin kaemas, et ehk mul on ikka midagi VEEL vaja () ka minu arvates tuleb kõikvõimalikke nõmedaid tegevusi natukenegi meeldivamaks teha. Ja üldse, igasugune töö on ju kordi mõnusam, kui abivahendid on väga head. No mis traktori remont see oleks, kui taskulamp ei põle korralikult, akudrell nöögiks, näpitsad ei haara iga nurgaga ühtlaselt, kruvikeeraja ja mutrivõti oleksid veninud, haamer lendab otsast, meisel on pehme, stopperrõngaste jaoks puuduvad üldse õiged näpitsad… õhh. Tulemuseks on lisaajakulu tööriista enesega maadlemiseks, rikutud poldipead, katkised käed, vale asja tegemisest rikutud tööriistad ja vali sõim. Kuid just sellist nööki näevad nii paljud inimesed, just sellised tööriistad kipuvad nii tihti nende aega ja närve sööma.

Viletsa tööriista koht on prügikastis. Punkt.