Mõtted inimese peas ja tekst mida ta räägib, on tihedasti seotud. Mõlemat pidi. Nt pidevalt ropendava (nt suguelundeid ja suguühet tähistavate sõnade kasutamine sidesõnana) inimese mõttemaailm saab ropendamisest natukene mõjutatud. Esemete, situatsioonide, suhete jne asjade ja ühtede teiste asjade (teatud elundid) ning tegevuste (nt seks) vahel tekivad ebakohased ja kummalised (ka domineerivad?) seosed. (M… oled vä? See on ikka täita p...s! jne, kui analoogseid kujundeid künda oma peadesse aastate kaupa, siis jätab see mingisuguse jälje. Ja see jälg ei ole vist kuigi kirgastav.) Peale selle, labane ja sisutühi mula jätab mingisuguse jälje ka kuulajasse, muliseja surub peale oma mõttemustrit, kuulaja on sunnitud seda vastu tahtmist vastu võtma, sellele mulale (passiivselt) kaasa mõtlema. (mölaraadiod, Sky+, Uuno)
See on see põhjus, miks mulle teatud sõnavara ei sümpatiseeri. Seepärast täpsustan vahel, et kas see asi siirdus ikka istmikku jah? Mitte ekskrementigi pole teha? Kuidas peenis teemasse puutub? Tõenäoliselt on taoline täpsustav-korralekutsuv osatamine tobe, kuid kujundid, milledes nii tihti ja massiliselt mõeldakse (räägitakse, ju ka mõeldakse, kindlasti mõeldakse, mingil määral), on erakordselt tobedad. Nii et, mul pole hellad kõrvad (suhtlen saemeestega), nagu on arvatud, vaid, täiskasvanud inimene võiks ju mõelda, miks ja mida ta suust välja ajab, millist tarbetut ballasti oma kõnele lisab. Miks peab teksti vastuvõtja teksti dekodeerides tekstist maha lahutama teatud võrdluseid ja kujundeid, mis on antud mõttega täiesti sobimatud, milledel pole mõtte edasiandmiseks mingisugust rolli?
3 kommentaari:
Õige küll. Ja see on tegelikult väga põnev, et missugune sõnadevalik mismoodi psühholoogiliselt mõjutab. Kas või eri väljendid eri keeltes, erinev sõnageograafia jms.
Aga oleks lahe, kui keegi töötaks välja sellise keele (žargooni), mis aastatepikkuse kasutamise järel muudaks inimesed helgeks ja sisestruktuurides õnnelikuks (ärgu öeldagu nüüd, et "päikest" ja "nunnu" jms seda teeb).
Mismoodi kõlaks keel, mis on puhastatud igasugustest sobimatutest võrdlustest, metafooridest, klišeedest ja idiootsustest?
Ma arvan, et allapoole-vööd-sõnavara tahetakse kasutada tema jõulisuse pärast. Seksuaalsus ja ekskrementatsioon on kahtlemata väga suure emotsionaalse laenguga teemad. Iseasi, miks mõni inimene kogu aeg nii kõva laenguga sõnavara kasutab. Ma arvan, et tema jaoks on need sõnad osa oma väge juba kaotanud. Mida ta küll siis teeb, kui on vaja väljendada eriti suurt viha või jahmatust? Või on nad kogu aeg hirmus vihased või jahmunud?
Need sõnad kaotavad mõnede jaoks vist väge jah, tean üht, kes kasutab väga sageli sõnakolmikut "mu.. pu.. tü..", see oleks nagu 1 sõna, ja see fraas sobib tal igale poole. :-) Film Tulnukas
on siin ehe näide.
Jaa, küll oleks tore, kui keegi uuriks, milline oleks ilus ja helge keel.
Postita kommentaar