Teada värk, me kõik mängime tahes-tahtmata eluteatri laval mitmeid rolle, vahel isegi mittemängimise rolli. Ja eks me kõik ole aegajalt ka (vaikiva) kriitiku rollis, märgates, nähes läbi ja mõistes hukka teiste rollimuutusi, eriti publiku muutudes, katsetusi ühel või teisel moel kellelegi kolmandale muljet avaldada. Aga, ehk ei olegi see vaid tühi ja mõttetu narrilik ajaraisk, rolli valikul lähtutakse ju rollivalija ideaalist, kehastutakse kelleski, kelle sarnane tahetakse olla, püüeldakse parima poole. Goethe ütles, et „maitset saab kujundada ainult parima najal". Igapäevases elus see tähendas, et suurmees vaatles ainult kõige paremaid kunstiteoseid (täpsemalt nendest tehtud koopiaid); raamatuhuvilised aga said temalt otsesõnalise juhise: õieti peaksime alati lugema ainult raamatuid, mida me imetleme. (Ilmar Vene. Kitši vilkuv tuli. – Sirp, 22.05.09) Ma laiendaks selle käitumisele ja rollimängudele. Pingutus olla nt targem ja viisakam mõjutab ehk nii näitlejat kui publikut. Kui uskuda Lotmanit, võiks nt püüd väärikam olla matslust ravida. Igati tore ju. Punnime ja punnime paremad olla, kuni punnimine paremolemises osavamaks teeb ja olemegi natukene osavamad. Ja pealegi, selle kõige mänguilu on ka omaette ilu.
Ja eks igaühel tuleb kord ka aeg, mil rollidest kõrini saab ja vaid ennast mängitakse. Söandan siinkohal kasutada siiski sõna „mängitakse".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar