Mõned päevad tagasi luges Leelo Tungal ühe sisuka luuletuse (pahatihti on ETV luulesaates ka mitte kuigi vaimustavaid luuletusi ja esitusi). Ma olen juba 100 aastat mõelnud, et inimeseks olemise õpetust oleks meile vaja, kuniks me ilukirjandusest või mujalt seda ei õpi.
Jah just, ma ei saagi päris lõpuni aru, miks inimesed ei välju kõikvõimalikest situatsioonidest alati ekstsessideta ja väärikalt? Kas (elu) kaaslased saavad piinlikesse olukordadesse tõugatud rumalusest või kättemaksust? Oma lähedasi ja häid sõpru/tuttavaid meelega halba olukorda sättimine oleks ju kuritegu, alatuse tipp. Seega, jääb rumalus. Et siis, kas lollust ja oskamatust inimsuhetes orienteeruda on siis tõesti nii palju? Napib intellektuaalset küpsust enese enda maailmapildist, seninähtust- ja kogetust väljapoole tõstmiseks ja ei saada aru, et käitutakse ebameeldivalt?? Oh jah.
Inimene peaks ALATI mõtlema, mida suust välja ajab. Ning kui me ümbritseme end rumal-plärtsuva fooniga, siis elamegi sellises maailmas, meie enese lamedus peegeldub teistelt meile vastu.
Üks teemaga haakuv mõiste veel siia lõppu - altruism.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar