Ka mina arvan, et teeb jah. Õigemini, peale aja, mida me internetil endilt röövida laseme, toodab nett pinnapealsust – lugemisest on saanud otsimine, kiirlugemine, netis leiduva ebausaldusväärsuse tõttu tekstis kahtlemine, linkide rägastikes eksides teema raamide kadumine, teema hägustumine, laialivalgumine. Raamat algab leheküljelt 1 ja lõpeb viimase leheküljega, ilukirjanduslik raamat talutab ja jutustab meile loo, hea kirjaniku puhul peensusteni lihvitud viisil. Nii see viis kui lugu pakuvad võimalusi rikastuda, teksti nautida. Jah, Google on võimsaim ülikool ja parim info leidja, aga ta kipub lugemisharjumust ja teksti omastamist sekunditega mõõtma.
Just sellest, ülelibisemise ajastust, kirjutas Nicholas Carr (tõlkinud Tanel Toobik) (link originaalartiklile) 2008 detsembri Akadeemias. Juba Nietzche sedastas peale 1882. aastal kirjutusmasina ostmist, et „kirjatarbed osalevad meie mõtete kujunemises" – kirjutusmasinal kirjutades muutus ta tekst veelgi kokkusurutumaks, telegraafilisemaks. Lugedes blogisid, kirjutades siia, tunnen täpselt sama, teades, et keegi ei viitsi pikki ilukirjanduslikke sõnamänge siin lugeda, siis ei viitsi ka kirjutades kuigi palju vaeva näha – tekst ja selle kaudu mõtted lamestuvad.
Et siis, pangem arvuti kinni ja võtkem riiulist raamat.
2 kommentaari:
aruka teeb rumalamaks, lolli targemaks
Mina jälle mõtlesin nt. Projekt Gutenbergist, mõne klassiku alla tõmmata, mida antikvariaadist või isegi raamatukogust naljalt trükis ei leia.
P.S. (Off topic): kommentaari kinnitussõnaks pakutakse "perses" :-P
Postita kommentaar