Film ja raamat jutustab meile loo, pakub võimalust ajas ja ruumis rännata, muudab meie kontekste maailmaga, asetab meid enesest väljapoole, tutvustab filmi/raamatu kangelaste esteetilisi ja moraalseid väärtusi. Seega, film/raamat võib meid läbi enese talutades rikastada, kirgastada, õpetada, aga ka määrida ja labastada. On ju öeldud, et oled see, mida mõtled. Ja et ka sisaliku tee kivil jätab jälje, ju teeb seda ka iga nähtud film ja loetud raamat.
Siit ka minu mõningane hämmeldus, et miks saavad auhindadega pärjatud veidrad filmid, mis ei paku peale ebameeldivustunde suurt midagi. Peendetailne füsiologismi langev suremistehnika, mitte kuigi intellektuaalsete peategelaste nürimeelsed, kellelegi kannatusi põhjustavad valikud… see kõik ei ole ju see, mis terve mõistusega inimest katarsiseni viiks. Aga selle eest on need filmid hästi tehtud? Ja see õigustab läbi haige fantaasia (nt Antikristus) vaimselt haige inimese fantaasiate kirjeldamist, filmi peidetud seoste „ahaa" arusaamiste pakkumist? Hea küll, filme on palju ja vaataja maitseid on palju, aga mulle hakkab tunduma, et auhinnatud filme oleks arukas pigem vältida. Et end mitte määrida.
Või teeb taolised filmid heaks filmijärgne naeruväärne tunne, kui saab kinost välja astudes tõdeda, „küll ma elan ikka heal ja demokraatlikul ajal"?
Või olen mina nii rumal, et peaksin filmikunsti teemadel üldse vait olema?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar