neljapäev, märts 31, 2011

Idealiseeritud iseendaks jäämisest

Kas iseendaks jäämine tähendab ka iseenda tehtud vigade taas ja taas kordamist? Muutuva maailmaga mitte koos muutumist vaid kuhugi pidama jäämist? Ja kas õppimine ja paremaks saamine ei eelda mitte iseenese muutmist?

Teemaga haakuv raadiosaade: Rein Raud saates „Räägivad“, 25. 03. 2011. Mäletan, et see kaua meeles mõlkunud mõte sai minu jaoks raamid ühest Ööülikooli loengust, a’la aastal 2005 või nii, mil, kui ma õigesti mäletan, Vaino Vahing kellegi teise saatekülalise loengus üht luuletajat? tsiteeris, kus iseeneseks jäämist ja muutumatust väga traagiliseks peeti. (ei, Vaino Vahingu ja Andres Ehini
loengus seda teemat ei käsitleta, kuulasin igaks juhuks üle :-) (tuleb meelde, et enne tänast õhtut kuulasin viimati mainitud loengut viimati Saaremaal, Sõrve sääre tipus, ca 5 aastat tagasi) (ei tea milleks sellist pahna peab küll meeles pidama?)

Kommentaare ei ole: