Mul on siin Bloggeris tallele pandud nii poolikuid mõtteid kui valmis postitusi. Üheks selliseks on rahulolematus Eesti meediaga. Ärritav-nukker on vaid paarikümne spetsialist arvamuse kajastamine, iga teema puhul on ajakirjanikul üks konkreetne nimi, kellelt arvamust ta küsib. Ja nii iga kord, jättes kõrvale ülikoolide proffessuuri ja teised eksperdid. Meedias kajastatud spetsialistiks on vahel aga... pooltuttav, edev, alati kättesaadav tegelane, kes teemas pahatihti ei orienteeru ja üldise hägususega silma hakkab, kes midagi kunagi ümber ei lükka vaid üldtõdesid nämmutab, ajakirjanikule oodatud vastuseid üle kordab. Ja selline mitteasjalik tekst jookseb väljaandest väljaandesse. Ehk siis, tõe pähe saame lugeda vaid käputäie inimeste arvamusi. Mõnede puhul läheb siinkirjutajal varsti süda pahaks, tegelane x figureerib kõikvõimalikes meediakanalites kui ekspert, kuid kelle suust või sulest pole taolise tähelepanu väärilist teksti kuulda olnud.
Juttu alustasin just nii seetõttu, et Memokraadis kirjutati täpselt samal teemal:
http://memokraat.ee/2012/06/poliitikahuviliste-kool-2-ekspert/
http://urmase.blogspot.com/2005/11/reim-ei-rumalusele.html
http://urmase.blogspot.com/2005/12/professor.html
jne
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar