Sõna professor on üks paljutähendav sõna. Ta annab sellise teadusliku kraadi kandjale suure usalduskrediidi, paneb paika nö vaikeväärtuse lugupeetavuse ja usutavuse nivool. Professor ei saa ju olla mingi muidumehest tühikargaja! Ta on saanud teiste omataoliste autoriteetide heakskiidu, ta on „kontrollitud“. KUID. Eelnev tõekspidamine võib vahel ka kokku vajuda, tekitada küsitavusi. Näiteks on professoreid, kellede jutt tundub ikka paraja umbluuna, selles mõttes et tekib küsimus „kuidas saab üks professor küll sellist juttu suust välja ajada!“ Kuidas (või miks?) ta tuleb niivõrd nõrga ja segase argumentatsiooniga lagedale!?! Vot üheks selliseks on minu arvates Ivar Raig. Ja ka Igor Gräzin. (üks kolmas tuleb kohe veel meelde, üks TTÜ professor). Või olen mina lihtsalt nii rumal, et saan nende jutust väga valesti aru? No aga siis nad räägivad ehk liiga keeruliselt!? Ja tundub, et neist saavad valesti aru ka paljud teised, kellede argumentatsioon minu peakesele palju loogilisem tundub.
Eelmise lause valguses jätaksin kõrvale kahtluse, et vahel võib millegi teadmine anda pettekujutelma et seda juba teatakse, blokeerides uue ja õigema teadmise, ja sellepärast tundub üks või teine teistsugune arvamus umbluuna. Raigi seisukohtadest pole ma aastaid aru saanud, nagu ka eilsest (15.12.05) Argipäeva saates räägitust. Kui veel raadiosaateid mainida, siis meenub Räägivad saates Gräzini jutt. Seni olin ikka arvanud, et professorist poliitik räägib seda mis on kasulik, kuid tuleb välja, et ta võib ka sundimatult kummalist (ja edevat) juttu puhuda. Taoline saatuse müstifitseerimine… oeh. (otselink 14.05.04 Räägivad „Saatusest“ saatele)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar