Meil on siin praegu nagu mingisugune ekspansiooniajastu, üha kiirenevat ja lõputut edu nõudev, eskaleeriv, uusi vallutusi, majandusvõite tõotav aeg. Seda meie praegust ühiskonda on nimetatud ka äraviskamise ühiskonnaks, vanaks saanud asi tuleb minema visata, uus ja ägedam asemele osta. Ja mulle tundub, et ära tuleb visata ka justkui need inimesed, kes ei taipa edu peale amokijooksus kaasa lüüa. Kõik see lõputu kiirustamine, närvitsemine, muretsemine, näimine, võrdlemine, näitamine, kõike (mh nn meelelahutust) ahnitsev kogumine, ruttu, kiiresti, rohkem. Ja stress, et äkki ma pole piisavalt edukas. (*) Ja kes ei oska järgmise viisaastaku graafikut oma elamispinna suuruse muutumisest üles joonistada, on mõttetu, nõme, manduv, pidurdav, mahajäänu, mahamagav, möödalaskev, hiljem kahetsev, võimalusi käestlaskev, ühesõnaga, üks mõttetu tegelane. Rohkem raha, rohkem paremaid asju, see on elu mõte! Haigel ajal elame ikka küll.
Kõik räägivad, et rahval on raha ropult käes, kõik ostavad, reisivad, vahetavad, kulutavad, ja riigil läheb hästi (muidugi, käibemaksu tuleb ju hoolega)… aga ma ei saa sellest aru. Miks me siis igas kuus miljardeid kroone võlgu võtame? Ja selle rahahunnikuga ei tehta ju muud, kui lüüakse lihtsalt laiaks, ostetakse väljamaaasju või ehitatakse elumajakesi.
(*) Mulle tundub, et iga inimene tunneb end teistest erinevana, tunneb aegajalt muret, et ta on natukene imelik, natukene valesti, omamoodi, teistsugune, selles halvas mõttes. Tahab teiste moodi olla, taipamata, et kõik tunnevad sama ja kõik tahavad teiste moodi olla. Et kõik on mingisuguse maski taga, mõni märkab seda, mõni mitte.
Varem umbes samal teemal: Uus rikas, Eesti häda – ei raatsi, Tegelikult oleme ju väga vaesed.
6 kommentaari:
Aga las olla selline aeg. See tuleb läbi teha ja tegelikult see tung viib elu edasi. Maailma rikkaim riik püsib suurel era-tarbimisel. Suuruselt teine majandus aga säästmisel. See et nad valivad erinevad teed, ei tähenda et teine valis edasijõudmiseks vale tee. Kumbki sai sama eesmärgi läbi eri teede. Ehk ei tohiks hinnata halvaks neid, kes valivad tee mida sa ei aktsepteeri… Ning solvuda kui teine pool ei valinud sinu teed. Õnn on selles, et sa ise oled endaga rahul, ei lase end kõigutada sellel teel mis oled valinud, asjadel mis sulle ei meeldi ja tolereerid teiste rõõmu allikaid.
Ma ise usun et kui sa tahad vähemalt paigal püsida, siis pead meeletult sibama. Ja mitte ainult siin riigis.
Inimesel ju alati tahtmine saada uut ja minna edasi. Parem elu teeb inimesed julgemaks, nad julgevad plaanida mida nad teevad, mõelda mis nad on homme. Lootus annab jõudu ja julgust. Ning see ei takista säilitamast põhiväärtusi. Oleks vale arvata et raha ja soov edasi minna on saatanast. Et võim ja vaim teineteist välistavad. Rohkema rahaga sa saad ka rohkem kogeda, edu on võimalus kogeda enam vaimsust, sest sa saad näha asju mida muidu ei näe. Vene ajal nähtu kus indiviidi soovi edasi minna piirati ja ühtlustati, on veel haigem olukord kui see mida täna näha. Riik kus edu ja edasipürgimist naeruvääristati. Rootsi tyypi ühtlustamine, kus omal maal ollakse „armastavad ja sügavalt sotsiaaldemokraatlikud” ja välismaal kiskjad… Sama haige duaalsus.
Plaane tulevikku laseb teha tunne, et jalgealune on tugev. Kellele on tugevuseks usk, kellele raha. Inimesed kes ei taha edasi minna, kes unistavad ajast mida hetkel pole, kuid miski kunagi oli või tuleb, tihti jäävad hoopis ise maha. Mitte et neid visataks ära… nad kaotavad side ilmaga kus nad elavad, kui nad ei salli seda mis nende ümber. Sest see „nii vale, tyhine”…
Kui inimesed võtavad laenu, las võtavad. See on nende asi. Nende raha. Nende lootused ja tee tulevikku. Ja arvata et nad on seepärast „lollid”, kui nad ei jaga sinu arvamusi elust ja teest edasi, pole õige. On nende julgus minna edasi omal teel, isegi kartes et saab kõrvetada. See on raskem kui tagantjärgi tarkus „näe, kõrbesidki”, sest viimaseks ei pea midagi tegema, vaid olukorda nentima.
Miks ma kirjutasin selle? Oluline pole mitte see, mida sa ütled, vaid see kuidas sind mõistetakse. Ehk põhjus on kumavas põlguses „teistsuguste” suhtes mida siit välja loen: Ka mina olen võtnud laenu. Kuid sa ei tea milleks ma võtsin, kuid juba halvustad mind. Sest sinu jaoks tundub see inimene olevat automaatselt rumal. Proovi mõista, et seda raha ”ma ei löönud lihtsalt laiaks”. Ma harisin ennast. Ma ostsin endale kodu, mis pakub peavarju mitte vaid mulle, vaid mu perele ja lastele. Ma sain hariduse, andsin selle naisele ja tulevikus ka lastele. Jah, sai ka ostetud ja korraldatud „tyhiseid” asju, mis andsid ühiseid positiivseid emotsioone, vahest vaid tundideks. Ühine õhtusöök, sõit lõbustusparki, puhkusereis soojale maale. Kuid asjad mis sidusid seeläbi mind, mu peret ja minu sõpru pikaks ajaks väärtuse kaudu, mida ei väljenda ealgi rahas.
Sellele rahale on ka muid kasutusi kui „näiline edu”. Proovi seda mõista, siis on maailm helgem. Mina aktsepteerin seda kuidas sa ilmselt elad ja usun et sa jõuad loodetavasti sama õnne punktini. Kuhu ka mina. Kuhu mu sõbrad. Ka paljud toredad tuttavad ja tundmatud inimesed mu ümber. Lihtsalt meie tee on teine. Aga mitte kunagi pole kumbki tee vale kui sa käid seda rahus ise-enda ja teistega.
Mul on jäänud mulje, et see praegune aeg võib paljudele haiget teha. Kuhu see tung viib? Kas end kinnilaenanud inimene/pere saab õnnelik olla? Jaa, muidugi saab, aga eks see sõltub inimesest. Me kõik loodame, et sissetulekud kasvavad kiiresti, peaasi et praegu kuidagi laenu kätte saaks. Mida selle laenu eest ostetakse, on seda ostetavat asja selle hinna eest tõesti vaja? Alles hiljuti nägin, kuidas minu ees Ego-ga kosmeetikat osteti.
Siis on Sul hästi, kui õnnelik oled ja hakkama saad. Mul on kaa paar laenu, saan kaa hakkama, ja olen rahul. Kuid sel teemal tuleks vist siiski rohkem rääkida. Eriti just noori manitseda, jah äge on uue autoga (mille hind kukub kolinal) sõita ja linna taga majas elada, kui väga meeldib, siis palun, aga… noh, valikute küsimus. Loodetavasti ise läbimõeldud valikute.
Jaa, rahaga saab ilusaid asju teha. Aga ka tibakene igaks juhuks homseks jätta. Mitte end ilmtingimata võimalikult suurde miinusesse tõmmata. Ja see viimane asi hakkab viimasel ajal silma.
Eks ettevaatus ole alati hea asi.
Kuid kas me saame EGO kaardiga kosmeetikat ostvast inimesest tema selja tagas seistes kohe järeldada et:
1) „ta ei mõtle üldse”. Mis on selleks arvamuse põhjenduseks? Selge eel-teadmine ja suhtumine „mina olen neist kõigist targem, kel ego kaart?”
2) „meie/mina oleme sõnagi temalt eesmärkide kohta küsimata” targemad kui tema? Ja teame teda vaadates „ta ei ole järele mõelnud”.
Ei saa unustada (kuigi ise seda kaarti ei kasuta) et – a) ego kaardiga on paljud asjad odavamad osta b) krediitkaart on ka rahavoo juhtimise vahend, ka EGO puhul pole 30 esimese päeva jooksul intressi vaja maksta, kui tasud vajaliku summa enne ära. Ma lähtuks eeldusest, et iga inimene on mõtlev olend, mitte et „ma tean mis on talle õige” (kuigi ego äri-idee muidugi ei ole selles et keegi ei maksa intressi).
„Noorte manitsemine” – neist vanemate inimeste (tuleb ka mul endal peeglisse vaadata?) ekslik arusaam (kuid tõsi, ka siiras mure tihti järeltulevate pärast), et NOORED teevad valesti. Me üritame manitseda neid seepärast, et me ISE ei teinud seda mida MEIST vanemad meile rääkisid. Ning mille pärast kannatasime ja sellest ise õppisime. Me olime noortena tihti samasugused kui nemad täna. Ja see ei takista meil olemast täna see, kes me oleme.
Kas vaid SINA/MINA teame kuidas on sel hetkel selle elu inimese elus õieti? Ei tohi unustada et väljend „noorsugu on hukka läinud” on tuhandeid aastaid vana… Kui see oleks õige, ei oleks see rass elanud üle paarisaja aasta. Sest juba järgmine põlvkond tegi ju valesti ??!!
EHK – ärme tee järeldusi kohe selle alusel mis me arvame, mis meie hirmud ja isiklikud läbielamised. Eelarvamused tapavad palju ilusat.
Kuid ettevaatus siiski hea asi.
Alles ma siin hädaldasin, et politsei piirab tormiga mere äärde mineku, et tuleks lähtuda sellest, et igal inimesel on mõistus peas. Kuid, igaühele ma nt tulirelva kätte ei usaldaks, ja nt ma pigem toetan öist alkoholimüügi piirangut, Konfutsius unistas, et seadusi pole üldse vaja, et inimesed ise teavad, mida teevad, tuleks eeldada, et neil on mõistus peas. Tõenäoliselt tead Sina mida teed, paljud teavad, kuid on ka neid, kes päris täpselt ei tea. Ja pereisa otsuste taga on pered.
Tore, et pangad annavad, kel vaja, see võtab võlgu, sõidab nt päikeselaenuga lõunasse. Palun. Ei ole minu asi, ma ei vaadanud ka vähimagi põlgusega seda daami, kes EGOga kosmeetikat ostis. Kuid kuidas sünnib see tahtmine selle laenu eest sinna lõunasse sõita? Jällegi, mulle TUNDUB, et sellepärast, et kõik ju sõidavad. Meil on siin mingi müüt, et meil läheb ülemõistuse hästi, kõik ju sõidavad. Kõik ehitavad maja. Ja need kes ei ehita, need oleks justkui mingid imelikud. Ei ole, nad (sh mina) on ka ilma maja ehitamiseta rõõmsad ja rõõsad.
Tahan öelda, et võtkem seda eduvärki rahulikumalt. Kas see pere on õnnelik, kes ei saa endale lubada väljas söömas, teatris, kontserdil jne käimisi, kuna maja ja autoliising sööb suure osa sissetulekust? Igal ühel/perel omad prioriteedid, aga mõelgem, kas meil on ikka nii palju LandCruisereid vaja osta? Ja end maksimaalselt täis laenata.
Alles ma siin hädaldasin, et politsei piirab tormiga mere äärde mineku, et tuleks lähtuda sellest, et igal inimesel on mõistus peas. Kuid, igaühele ma nt tulirelva kätte ei usaldaks, ja nt ma pigem toetan öist alkoholimüügi piirangut, Konfutsius unistas, et seadusi pole üldse vaja, et inimesed ise teavad, mida teevad, tuleks eeldada, et neil on mõistus peas. Tõenäoliselt tead Sina mida teed, paljud teavad, kuid on ka neid, kes päris täpselt ei tea. Ja pereisa otsuste taga on pered.
Tore, et pangad annavad, kel vaja, see võtab võlgu, sõidab nt päikeselaenuga lõunasse. Palun. Ei ole minu asi, ma ei vaadanud ka vähimagi põlgusega seda daami, kes EGOga kosmeetikat ostis. Kuid kuidas sünnib see tahtmine selle laenu eest sinna lõunasse sõita? Jällegi, mulle TUNDUB, et sellepärast, et kõik ju sõidavad. Meil on siin mingi müüt, et meil läheb ülemõistuse hästi, kõik ju sõidavad. Kõik ehitavad maja. Ja need kes ei ehita, need oleks justkui mingid imelikud. Ei ole, nad (sh mina) on ka ilma maja ehitamiseta rõõmsad ja rõõsad.
Tahan öelda, et võtkem seda eduvärki rahulikumalt. Kas see pere on õnnelik, kes ei saa endale lubada väljas söömas, teatris, kontserdil jne käimisi, kuna maja ja autoliising sööb suure osa sissetulekust? Igal ühel/perel omad prioriteedid, aga mõelgem, kas meil on ikka nii palju LandCruisereid vaja osta? Ja end maksimaalselt täis laenata.
Huvitav arvmus 25.jaanuari Maalehes Vello Leito "Jäänud on ainult üks väljapääs". Titanic teel jäämäe poole...
Postita kommentaar