Inimene on karjaloom ja et läbi karjaloom olemise inimlikkus säiliks, st suhted põimitud saaksid, on vaja abi küsimist ja üksteise aitamist-toetamist. Kõigega ise hakkamasaamine teeb hüljatuks-üksikuks. See oli juba inimahvidel nii ja vanasti surid vaid omaette hoidvad inimesed välja.
Räägitakse, et maailm on külm ja kõle. Võib-olla, aga seda seal eemal, teiselpool igaühe oma karja piire. Neid piire võib nihutada, hoogsa koondamisega võib aga juhtuda nii, et ollaksegi üksi. Ja sellest ei võida mitte keegi.
Inimese lühikese elu mõte on naudingud, st kogeda toredaid hetki – omaette üksi kannatamine on vastuolus elu mõttele. On sellisel elamisel mõtet?
2 kommentaari:
Teie: "Inimese lühikese elu mõte on naudingud."
Sama väidetakse ka siin
http://www.yburlan.ru/
Lugesin, kuulasin, osalt hakkas ka huvitama. Igal juhul taoline väide ei tundugi enam kummalisena.
Epikuurluse kui naudingute ülistamise sõnastas juba Epikuros. Jah see kõlab labaselt ja liiga lihtsakoeliselt, et kuidas siis nii, kuhu jäävad kõrgemad vaimsed väärtused ja muu, kuid kõik need väärtused kuuluvad minu arvates naudinguted alla. Nt ka vaevaline loomine on ilmselt nauding.
(et olen siin telefoniga, ei saa ma viidatud linki hetkel kahjuks vaadata)
Postita kommentaar