Ma ei olegi aru saanud, kust või miks tulevad need inimesed, kelle suhtumine on, et "homme hakkan (elama)õppima". Samas 30 aastat laenu ja üle võimete elamist tänapäevas ei ole võibolla ka just kõige nutikam praktiseerida.
Ma paigutaks need laenud, hariduse, ebameeldivad töökohad jne teise kategooriasse, 6igemini, eks igaüks peaks omale kirja panema, mis on elus puudu v6i valesti ja kui seal seisab kirjas, et olen 6nnetu sest olen üksi, siis minu arvates peaksime oma lühikeses ja loodetavasti veel noores elus k6ik j6ud koheselt mobiliseerima, elu ülima eesmärgi nimel tegutsema hakkama. Ja siis järgemööda muud teemad kohe käsile v6tma.
Aastatepikkune ootamine ja eluga mitterahulolemine... Kurat, me sureme varsti ju ära!!! Ja noored, ilusad ja 6nnejanused oleme ju veel lühemat aega!
Kõik ei ole võitleja ja ellujääja natuuriga, Urmas. Ja kui mingil hetkel saad aru, et suur hulk reserve on (asjatult) kulutatud, siis tuleb leppimine...
Ma näen leppimises olukorraga rahulolemist, mittekriisi. On ju mehi ja naisi, kes soovivadki mingil eluetapil üksi elada, palun, ma austan nende soovi 100%, ilmselt on neil seda vaja.
Kuid nende kõrval näeme ilmselt kõik noori-arukaid inimesi, kes närbuvad-närtsivad oma üksiolekus... nii elulise teema juures ei näe ma võimalust alla anda ja oodata midagi!
Minu laia labidaga löödud jutu ja teemakäsitluse, jõhkra intiimsfääri ronimise mõte oligi raputada neid viimaseid, panema neid endid sundima elult sarvist haarama. Mitte passima!
Urmas, kiitus Teile selle teema esiletoomise eest! Olen olnud ise üks selline üksindusest "närbuv-närtsiv" naisinimene ja näinud ka mitmeid samasuguseid enda ümber... Minu suurim eluunistus oli leida enda kõrvale inimene, kellega vastastikuses armastuses JAGADA kõike, mida elu ette toob. Olen selle nimel väga palju teinud, kahjuks ka vigu... Ja oleksin olnud vist valmis ka "vasktorudest" läbi minema... Peale järjekordse suhte tekkimist aga ikka ja jälle leidsin ennast mõne aja möödudes üksinda. Ma ei süüdista kedagi, ilmselt ei osanud ma lihtsalt õiget inimest leida-valida, võib-olla olin liialt kärsitu, kindlasti tihti ka lihtsalt rumal. Pikapeale aga hakkas minus kujunema arusaam, et vaatamata kõigile ponnistustele olen siiski kaotanud selles võitluses. Ja vahel olen isegi mõelnud - kas oligi vaja nii pingutada, et leida ennast lõpuks ikkagi "lõhkise küna" ees? Muidugi asjal on nagu ikka ka helge pool: mul on suurepärased lapsed, lisaks olen summaarselt(!)väga palju armastanud ja armastust ka tunda saanud! Aga ma loodan ikka veel, et leian lõpuks ikkagi üles just selle õige ENDA POOLEKESE... Soovin armastust ja edu kõigile otsijatele! :))
Olen väga seda meelt, et see kõik on väga keeruline.
Oma jutus tahtsin olulisimaks pidada seda, et ei lepitaks "oma kurva saatusega" ja ei istutaks käed rüpes. Et aastad ei mööduks "niisama", et aastate pärast oleks enesele lihtsam vastata, "mida ma küll ootasin???".
6 kommentaari:
Ma ei olegi aru saanud, kust või miks tulevad need inimesed, kelle suhtumine on, et "homme hakkan (elama)õppima". Samas 30 aastat laenu ja üle võimete elamist tänapäevas ei ole võibolla ka just kõige nutikam praktiseerida.
Ma paigutaks need laenud, hariduse, ebameeldivad töökohad jne teise kategooriasse, 6igemini, eks igaüks peaks omale kirja panema, mis on elus puudu v6i valesti ja kui seal seisab kirjas, et olen 6nnetu sest olen üksi, siis minu arvates peaksime oma lühikeses ja loodetavasti veel noores elus k6ik j6ud koheselt mobiliseerima, elu ülima eesmärgi nimel tegutsema hakkama. Ja siis järgemööda muud teemad kohe käsile v6tma.
Aastatepikkune ootamine ja eluga mitterahulolemine... Kurat, me sureme varsti ju ära!!! Ja noored, ilusad ja 6nnejanused oleme ju veel lühemat aega!
Kõik ei ole võitleja ja ellujääja natuuriga, Urmas. Ja kui mingil hetkel saad aru, et suur hulk reserve on (asjatult) kulutatud, siis tuleb leppimine...
Ma näen leppimises olukorraga rahulolemist, mittekriisi. On ju mehi ja naisi, kes soovivadki mingil eluetapil üksi elada, palun, ma austan nende soovi 100%, ilmselt on neil seda vaja.
Kuid nende kõrval näeme ilmselt kõik noori-arukaid inimesi, kes närbuvad-närtsivad oma üksiolekus... nii elulise teema juures ei näe ma võimalust alla anda ja oodata midagi!
Minu laia labidaga löödud jutu ja teemakäsitluse, jõhkra intiimsfääri ronimise mõte oligi raputada neid viimaseid, panema neid endid sundima elult sarvist haarama. Mitte passima!
Urmas, kiitus Teile selle teema esiletoomise eest! Olen olnud ise üks selline üksindusest "närbuv-närtsiv" naisinimene ja näinud ka mitmeid samasuguseid enda ümber...
Minu suurim eluunistus oli leida enda kõrvale inimene, kellega vastastikuses armastuses JAGADA kõike, mida elu ette toob. Olen selle nimel väga palju teinud, kahjuks ka vigu... Ja oleksin olnud vist valmis ka "vasktorudest" läbi minema... Peale järjekordse suhte tekkimist aga ikka ja jälle leidsin ennast mõne aja möödudes üksinda. Ma ei süüdista kedagi, ilmselt ei osanud ma lihtsalt õiget inimest leida-valida, võib-olla olin liialt kärsitu, kindlasti tihti ka lihtsalt rumal.
Pikapeale aga hakkas minus kujunema arusaam, et vaatamata kõigile ponnistustele olen siiski kaotanud selles võitluses. Ja vahel olen isegi mõelnud - kas oligi vaja nii pingutada, et leida ennast lõpuks ikkagi "lõhkise küna" ees?
Muidugi asjal on nagu ikka ka helge pool: mul on suurepärased lapsed, lisaks olen summaarselt(!)väga palju armastanud ja armastust ka tunda saanud!
Aga ma loodan ikka veel, et leian lõpuks ikkagi üles just selle õige ENDA POOLEKESE...
Soovin armastust ja edu kõigile otsijatele! :))
Olen väga seda meelt, et see kõik on väga keeruline.
Oma jutus tahtsin olulisimaks pidada seda, et ei lepitaks "oma kurva saatusega" ja ei istutaks käed rüpes. Et aastad ei mööduks "niisama", et aastate pärast oleks enesele lihtsam vastata, "mida ma küll ootasin???".
Postita kommentaar