Ilmselt pole ma ainus, kes on eneselt küsinud, et kui eetiline on googeldada omi sõpru-tuttavaid? Natukene nagu seljataga piilumise-urgitsemise maik man või nii. Ausam ja siiram oleks ju teada vaid seda, mida keegi ise on enesest teada andnud, austada võimalikku soovi milleski mitte rääkida. Või lihtsalt, olla teadlik, mida keegi kellestki teab.
Teisalt, senine vähene googeldamise kogemus näitab, et ehk see polegi nii alatu - ma ei ole kunagi sattunud infole, mis oleks kuidagigi mõnd sõpra-tuttavat kompromiteerinud või negatiivses valguses paista lasknud, ikka ja ainult vastupidi! – võib-olla on põhjuseks lugupidamist ja imetlust pälvinud sõbrad ise - neist ei olegi midagi ebameeldivat kirjutada. :-) Aga kui oleks, siis… siis oleks halvasti, ilmselt oleks vältimatu siis sellest ka juttu teha, et näe, leidsin netist seda ja teist, kuidas see tegelikult oli.
Paar hädist õigustust veel, Google abiga võib läbi sõbra-tuttava sattuda huvitavatele teemadele, mida edasi arutada ja nö omakasule mõeldes enese maailma avardada. Oleks ju hea teada, et tuttav on 2003 aastal mingi artikli kirjutanud, või tegeleb vabatahtlikuna mõne organisatsiooni või ürituse vedamisega, kuid millest ta ei ole, ilmselt tagasihoidlikkusest, kunagi juttu teinud. Või siis, peale erialaste teemade näiteks spordisaavutused, jällegi täiesti omaette maailm. Ja võib-olla innustab sõbra-tuttava usalduskrediit huvi tundma ka tema (kunagiste) hobide ja erialade vastu. Mis selles halba võiks olla?
Kuid ikkagi, kas googeldamine on kompliment või nuuskimine? Igatahes, kui see kedagi häirib või häirinud on, siis palun väga vabandust.
Pöörame uue lehekülje?
(ja siit järeldus – peame hoolt kandma selle eest, mida küla=internet meist räägib)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar