Jüri Saar Sirbis

Jüri Saar kirjutab Sirbis eelmisest Vikerkaarest. Mõnevõrra avaneb ka ilmselt nii mõnelegi nõutust-segadust tekitanud vastuseis meie presidendi ja Paul Krugmani vahel.

Ilvesega tehtud intervjuudest

Lugedes Ilvese intervjuusid, (viimast neist Sirbist, presidendi kodukalt varasemaid) meenub aegajalt Kaur Kenderi lause Fjuki Räägivad saates: „meie president (Rüütel siis) on sama intelligentne kui Snaige külmkapp, oskab end sisse - välja lülitada ja kiirgab jahedust".(.wma).

Tundkem siis rõõmu meie praegusest erksa mõtlemisega presidendist.

Eesmärk pühitseb abinõu ehk "rõõmustage nüüd"

Mul kummitavad peale Ilvese võitu Reiljani kibestunult lausutud sõnad „rõõmustage nüüd“. Ta eeldab, et võitjate leksikasse, mõttemaailma mahuvad mõisted parastama ja kahjurõõm, ja ei mahu mõiste austus vastase vastu. Mulle küll näib, et tegelikult on ju kõigil natuke piinlik, püha ürituse nimel mindi ka „valgete poolel“ tibakene liiga kaugele. Mis siis, et mängureeglid muutusid, et oldi hirmul.

 

Ja huvitav, kas sõnade „rõõmustage nüüd“ taga võiks näha ütleja mõtet tõde on meie poolel, aga nad ei saa sellest aru, või mõtet seekord ei läinud läbi? No et kas saadi aru, et tehti sohki? Võiks ju arvata, et teadlikult sohki teinu peale kaotust ei praali. Või tahetakse antud juhul praalimisega mõista anda, et nemad sohki ei teinudki? (sohk – ebaeetilisus)

 

 

 

Paradoksaalne on veel see, et presidendi rahvahääletuse toetaja ütleb peale telesaadet, et muretsemiseks pole põhjust, ega rahvas ei vali. Samuti see, et ei õnnitleta rahvast meelepärase presidendi valimise puhul.

Tammerk eilsest raadiodebatist

Tarmu Tammerk tegi hetk tagasi Vikerraadios meediale säru, Rüütli vastase kallutatuse pärast ja kiitis Rüütlit üllatava mõtteselguse eest eilses raadiodebatis Ilvesega. Jaa, eks vahel on mõni ajaleht läinudki liiale, kuid absoluutselt vastuvõetamatu on ju see viis, kuidas Rüütlit upitatakse, Keskerakonna mängud kevadest saadik, Rahvaliidu väljaütlemised, nende mõlema trikid Riigikogus, valdade volikogudes jne jne. Erinevate inimeste arvamused meedias kahvatuvad ju ainuüksi V. Reiljani seisukohtade kõrval. See udjamine on vastastikune? Mina küll ootaks, et suure erakonna esimees, Eesti Vabariigi minister jääks väärikaks, et ta oleks intelligentne inimene, igas olukorras.

Kogu kära küsimus on ju võtetes! Mõttelaadis. Presidendi valimise viisis. See on ju nonsens mis meil siin toimub! Absurd! Mul ei ole sõnu. Kui üks jalgpallivõistkond pargib oma väravasse buldooseri, siis ei ole arukas vastasmeeskonna kallal iriseda, et suluseis oli.

Meedia peaks rohkem ja rohkem ja rohkem Rahvaliidu ja Keskerakonna ebademokraatlikke, ebaausaid, ebaväärikaid, parlamentaarse riigi parlamendist möödahiilivaid seisukohtasid tümitama. Ei, kõigi erakondade taolisi eksimusi, kuid antud juhul saab tuld nende kahe erakonna pihta anda.

Raskest tööst

Huvitav, kas Kadri Must, Eero Raun (tuntud kui eesti-Rüütel-eesti tõlk) jt taolise töö tegijad ka tõeigatsustasu saavad? Nad on oma ränkraske töö, süümepiinadest tingitud magamata ööde ja õudusunenägude eest kindlasti taolise tasu väärilised. Sellisele mõttele ajendas tänane presidendikandidaatide hääletamine, kus mõlemad keskerakondlased välja hääletati (nüüd jätan Eesmaa rahule - 1, 2), ja Must oli sunnitud seda kommenteerima.

Nii põnev oleks natukene teada nt Keskerakonna köögipoolest, kuidas avalikkusele esitatavad lood sünnivad, millisena valijat ette kujutatakse. Kes teab täna, mis Savisaarel seoses presidendivalimistega plaanis on? Millised kokkulepped on Reiljaniga (?) sõlmitud? Hiiglama põnev! Kurb on aga asja juures see, et tegemist on meie riigi presidendi valimistega, et sõnad väärikus, ausus, läbipaistvus sellesse protseduuri mitte kuidagi ei sobi.

Noored ja vanad

Hommikul oli Vikerraadios jälle see nn avatud mikrofon, ja kõrgemas eas prouad kasutasid usinasti võimalust meie toreda presidendi toredust ja uhket välimust kiita. Tõeline eestlane oli ikka pealt punane ja seest valge, meie Rüütel tegi Eesti vabaks jne.

Miks see nii on? Aegade hämarusest on nii olnud, et vanem põlvkond õpetab nooremat. Räägib noorematele oma lugusid, ta on eluga paremini kohanenud, orienteerub ühiskonnas paremini, vanemaid hinnatakse ja austatakse. Aga kuidas on meil? 50 aastat õudust muutsid inimesi, eestlane pidi kohanema vassimise, valetamise, varastamisega. Need asjad õpiti ära. Saadi enamvähem selgeks, ja siis muutus jälle riigikord. Tuli hakata taas uut moodi elama. Kiiretes muutustes olid noored edukamad. Loomulik ahel on jälle katki. Vanad ei ole sedavõrd au see, kui see loomulik oleks, nende jutustatud lood ei lähe noortele korda, vanad ei saa päris hästi aru, mida nad oma elukogemusest tänasel päeval rakendada saaks ja mida mitte. Osad on harjunud jutustamist ja logelemist töötegemiseks pidama, teine on harjunud tööandjalt varastama jne. Vanadest on otsekui mööda mindud. Kuradi noored! Ja valimistel läheb valib ta vana tuttava, selle, kellest ta paremini aru saab. Ja kui valitav valetab ja käitub näruselt, siis, eluaeg on ju nii olnud. Eluaeg on pidanud valetama. Ja siis ta helistab hommiku raadiosse ja õigustab tippkommuniste, a’la Mart Kadaja (Puiatu erikooli direktor), keda ka täna hommikul „tervitati“, selle eest, et ta helistaja kaheks päevaks kartsa pani väite eest, et Eesti Vabariigis toodeti lennukeid.

See täna hommikul tekkinud mõte kukkus natuke tobedalt vastandav välja, aga sellised jooned selliste kiirete muutustega vist siiski tekivad. Ja ei kipu see kohanematus ka üle minema - peale valimisi tahaks ikka ja jälle appi karjuda.