Hommikul oli Vikerraadios jälle see nn avatud mikrofon, ja kõrgemas eas prouad kasutasid usinasti võimalust meie toreda presidendi toredust ja uhket välimust kiita. Tõeline eestlane oli ikka pealt punane ja seest valge, meie Rüütel tegi Eesti vabaks jne.
Miks see nii on? Aegade hämarusest on nii olnud, et vanem põlvkond õpetab nooremat. Räägib noorematele oma lugusid, ta on eluga paremini kohanenud, orienteerub ühiskonnas paremini, vanemaid hinnatakse ja austatakse. Aga kuidas on meil? 50 aastat õudust muutsid inimesi, eestlane pidi kohanema vassimise, valetamise, varastamisega. Need asjad õpiti ära. Saadi enamvähem selgeks, ja siis muutus jälle riigikord. Tuli hakata taas uut moodi elama. Kiiretes muutustes olid noored edukamad. Loomulik ahel on jälle katki. Vanad ei ole sedavõrd au see, kui see loomulik oleks, nende jutustatud lood ei lähe noortele korda, vanad ei saa päris hästi aru, mida nad oma elukogemusest tänasel päeval rakendada saaks ja mida mitte. Osad on harjunud jutustamist ja logelemist töötegemiseks pidama, teine on harjunud tööandjalt varastama jne. Vanadest on otsekui mööda mindud. Kuradi noored! Ja valimistel läheb valib ta vana tuttava, selle, kellest ta paremini aru saab. Ja kui valitav valetab ja käitub näruselt, siis, eluaeg on ju nii olnud. Eluaeg on pidanud valetama. Ja siis ta helistab hommiku raadiosse ja õigustab tippkommuniste, a’la Mart Kadaja (Puiatu erikooli direktor), keda ka täna hommikul „tervitati“, selle eest, et ta helistaja kaheks päevaks kartsa pani väite eest, et Eesti Vabariigis toodeti lennukeid.
See täna hommikul tekkinud mõte kukkus natuke tobedalt vastandav välja, aga sellised jooned selliste kiirete muutustega vist siiski tekivad. Ja ei kipu see kohanematus ka üle minema - peale valimisi tahaks ikka ja jälle appi karjuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar