Eile sain huvitava kogemuse - osalesin psühholoogi juhitavas grupiteraapias, vabatahtlikuna. Tegelikult, ka aasta eest oli au ühel sellisel treeningul osaleda, kus grupi juht mängis treeningu lõpuks kahe osaleja probleemi käsitlemiseni. Grupiteraapia – see on tavaliselt 5..7 liikmelise grupi koostöö, kus juhendaja juhendamisel ja aitamisel mängitakse läbi olukordi, situatsioone, näitamaks, kui sarnaselt me kõik mingites olukordades käitume, näitamaks, et keegi meist ei ole unikaalsetel tupikteedel, et me kõik käitume enamvähem ühtemoodi, et lahendus ON olemas, ning liigutakse siis lahenduselt lahendusele. Ah mis ma ikka siin seletan, otsimootorid abiks.
Huvitav oli aga see, kuidas juhendaja grupi liikmetega minu arvates ebaloogilistes asjades kord nõus oli ja kord mitte. Kord lihtsustas ülemäära, kord tegi olukordi liiga keeruliseks, vahel ajas suisa imelikku juttu, nii et ma tahtnuks paaril korral suisa sõna võtta. :-) Kuid ju olid need rõhuasetused ja mingil kohal peatumised, ükskõik siis mismoodi, vajalikud. Ju oli minu mõistes seda imelikku juttu vaja, et ringiga kuhugi välja jõuda, et mõnedele kohtadele mingisugune (mis siis et segane) põhjendus anda, et küsimärgid jõuga hüüumärkideks tirida. Eesmärk pühitsevat abinõu. Peaasi et abivajaja abi saab. Et oleks usk meetodisse.
Seda veel, et grupis osalejad ei tea ega saagi teada abivajaja probleemist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar