Lõke pimedas metsas

Lõke on müstiline, ajatu, ka hingeliselt soe, lähedane, vaikimapanev, tundub, et isegi see teine mina kes pärisminaga vahetpidamata (sise)dialoogis on, et ka tema jääb lõkke ääres korraks vait. Lõke on suur, ka pisikene nilpsav leegike on olemuselt suur. Lõke hüpnotiseerib pilku, sunnib vaatama (ka eemalt ja puude vahelt), sunnib kasvõi korraks suitsust läbi kõndima ja nuusutama, meelitab midagi põlevat lõkkesse viskama. Huvitav, kas meietaolistel „tahan rohkem!“ mõttelaadi esindajatel projitseerub enese aplus lõkke apluseks ja see sunnibki kõik puud korraga tulle ajama? :-) Ja lõkke juurest on raske ära minna, eriti pimedas, eriti pimedas metsas, kus lõke valgustab lähedalolevaid puid.