Nimekate inimeste surma korral tekib ikka ja jälle olukordi, kus keegi erakordselt vaimustunult ja ülivõrdes lahkunut meenutab. Need kes sõnadega geniaalne, kõige andekam jne ei tahaks päris nõus olla, on vait, kuidas sa ikka hakkad kadunut justkui maha tegema, las siis olla nii, nagu kõige andunumad väidavad. Seekord on teisiti, Lennart Meri oli erakordne mees, nii erakordne, et tema tunnustamisega ei ole vist võimalik liialdusteni minna.
Kurb, et kellegi suurust alles peale tema surma märgatakse. Et alles siis taipame, kui oluline ja lähedane ta meie jaoks oli. Et alles siis kasvõi näiteks selle peale tuleme, et mõnd parki või tänavat temanimeliseks võiks nimetada.
Eesti24.ee
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar