Mine metsa, nii kaugele ja sügavale, et külakoerte haukumist ja maanteedelt autosid poleks kuulda, tee lõke üles ja ole. Vaikuses. Ära mõtle, õigemini, mõtle nii vähe kui võimalik. Ja lõkke juurest lahku alles pimedas, aegajalt üle õla tagasi vaadates.
Lõke on hüpnotiseeriv, enda toidetud tulega tekib mingi side, lahkudes jääd mõttes mõneks ajaks sinna maha, mets on pimedas veel ilusam kui valges, ta tuleb lähemale, nagu ka lõke tuleb pimedas lähemale.
Ma arvan, et sellised kogemised kuluvad meile vahel marjaks ära. Ja see vahel sobib lumisesse aega, mil rahulikult tuld võib teha.
1 kommentaar:
aga lahkudes kustuta valgus
Postita kommentaar