Küll oleks tore, kui vähemalt riigiraadio ja –tele juures töötaks üks komisjon. Olgu selle nimi näiteks Mõistusekomisjon. Tema eesmärk oleks eetrisseminevat kontrollida, (ohtlikud(*)) rumalused ja tühisused välja filtreerida. See oleks sõnavabaduse piiramine? Sõnavabadus ei ole see, kui igaüks ajab suust suvalist jama välja ja sel jamal võimaldatakse rahva raha eest terve riigitäie inimesteni jõuda. Mis asi on jama? Jama on ilmselge vale, ükskõik kas rumalusest või pahatahtlikkusest, kellegi nägemuste tõe pähe esitamine, umbluu, suvaline (teaduslike) mõistete, algoritmide, mehhanismide rittaseadmine ja nende meelevaldne omavaheline süstematiseerimine, suvaliste järelduste tegemine jne.
See komisjon oleks ajakirjanikule toeks ka juba saadet ette valmistades. Üks asi on see, kui raadiosse on pääsenud Pauksonid või Volke oma õua-õua juttudega, teine asi on nt valida saatesse poliitikut või muidu saatekülalist, kes oskaks mingit päevakajalist teemat käsitleda. Ajakirjanik ei suuda ju igat valdkonda tunda ja iga valdkonna jaoks eraldi ajakirjanik tööle võtta pole ka vist reaalne.
See mõte tekkis mul mõne päeva eest, mil Argipäevas rääkisid poliitikud energeetikaprobleemidest. Kas ei võinuks tuulikutest rääkida keegi teine K. Ojulandi asemel? Kas olulisem on teema ise või kellegi poliitiku arusaam teemast? Me võime küsida suvalise poliitiku käest, kas me värvime maja kollaseks või siniseks, kuid hoone kandvaid konstruktsioone peaks arvutama siiski seda eriala ülikoolis õppinud inimesed. Samuti võiks konkreetseid teemasid lahata asjatundjad, ning poliitik võiks siis prioriteetide ja võimaluste teemadel arutleda, et siis selle põhjal oskaks valija valimistel valida.
(*) ohtlikud rumalused oleks kõigepealt ehk kõikvõimalikud soovitused kuidagi imelikult toituda või siis üldse mitte toituda, st üleskutsed tervist rikkuda, üleskutsed ühiskonnale kasulikke otsuseid ja protsesse takistada jne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar