Linnasportmaastur

Mõnel mehel läheb paremini, teistel halvemini. Neil kel nii hästi ei lähe, kel on suured laenud kaelas, neil on siin elus kiire. On vaja palju tööd rügada, seepärast on elu pingeline, igale poole on vaja kiiresti jõuda. Ja et saaks kõiki elumuresid kaasas vedada, on vaja suure kabiiniga autot, ja sellist kõrget, mis sest et asfaldilt selle suure kabiiniga ja kõrge autoga maha ei keerata. Ja siis ongi nii, et linn on nn linna(sport)maasturid teis. Jaa, see on üks äraütlemata absurdne mõiste, sportmaastur, no nagu ka linnamaastur. Kaks vastandit kuidagi kokku topitud. Ei ei, ma ei hakka neid autosid siin õõtsuvateks koerakuutideks või puukuurideks nimetama, vaid lihtsalt, nad on minu arvates rikutud vedrustuse ja raskuskeskmega sõiduautod. Maastikul väga vähevõimekad ja kergesti katkiminevad, maanteel ebamugavad ja linnas kiiret sõitu mittevõimaldavad. Nii et, ma ei saa nüüd päris hästi aru, kui on kiire elu, siis saab ju eeskujulikuma teelpüsivusega ja kiirendusega, mugavama vedrustusega jne autu osta. Miks ma seda kiire-elu juttu siin ajan? Sest just need õõtsuvad ja mittekiirenduvad (ok ok, mõned ikka kiirenduvad kaa) kastid on need, kes kõigist mööda tahavad ajada, ronivad liikluses sinna, kuhu väärikas ja rahulik inimene ei roni.

Või elavad nad tõesti kõik kusagil maal, kus talvel lund ei lükata? Kas poleks siis arukam lumelükkamist organiseerida? Ja, enamus linnamaastureid pole ju kõrgemad kui normaalsed sõiduautod, ja suur osa sõiduautosid pakutakse ka neliveolistena.

Tõsised maa- ja jahimehed sõitku G mersude, LandCruiserite jne maasturitega, aga neid ma seekord ei puuduta.