Kas pole mitte imelik, et vahel on piinlik olla inimlik? Tohohh, mingi riim tuli siia. :-) Inimlikkuse all pean seekord silmas abivalmidust ja vastutulelikkust. Kartusest lolliks jääda, üle reageerida, et ehk ikka pole aidataval abi vaja? Kartusest jätta pealtnägijatele muljet poolehoiu ja kiituse nuiamisest?
Ma tean seda tõrget väga hästi mis hetkeks peast läbi käib, et kuidas ma siis nüüd kellegi poest välja astunud vanahärra mütsi tuule käest püüdma lähen, mobiili kõnekaardi laadimisega hädasolevale vanadaamile kribukirjas numbreid ette loen või trepikojas istuvale mammile abi pakun. Kust kohast selline tõrge??? Ja mulle tundub, et see on meil siin Eestis selline üldine probleem. Et nagu piinlikkuskramp lööb sisse, hiljem on ehk süümekadki, aga näe kohe reageerida justkui ei sobi.
Või on kõik ikkagi hoopis lihtsam, ümbritsevale jäetakse reageerimata lihtsalt laiskusest?
1 kommentaar:
Ma arvan, et tegu inimliku argpükslikusega - eristumine karjast nõuab ennastületavat julgust.
Mina
Postita kommentaar