Viimases Sirbis kirjutab Õnnepalu Eco ilu käsitlustest. Mainin seda siin kahel põhjusel, esmalt, minu vähene osadus selle artikliga seisneb selles, et mõlemad, mind nende mittelugemises süüdistavat raamatut on teiselpool seina raamaturiiulil (Eco raamatuist ei ole ju võimlik poes mööda kõndida). Ja teiseks, Õnnepalu avab vanade asjade ilu, just nii nagu mina seda teeks, kui sama sõnaosav oleksin. Ehk siis, ka mina tunnen vanade asjadega mingisugust nähtamatut sidet, sidet mis mh ületab ilu piire, mis hõlmab neid lugusid, mis vana asja ilustavad – vana asi sisaldab vana asja kasutanu kogetut-mõeldut.
Mnjaa. Et mu mõttekontroller töötab 100 korda kõrgemal taktsagedusel kui trükkimise kontroller (et mitte öelda, tippimiskontroller on 100 x aeglasem), siis heidan nüüd tippimiskoorma ja liigun mõtetes siinkohal teistel kiirustel edasi. :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar