Mõiste aeg, oskus aega tajuda eristab meist loomadest - inimeseksolemine tugineb ajaühikuist arusaamisele. Aga nagu kõigi suurte asjadega, on ka pikki ajaperioode väga rakse ette kujutada. Nt 100 000 000 st sada miljonit aastat ei ole ette kujutatav, ei ole metafoorne. Ja sellest tuleb aegajalt igasuguseid jamasid, inimesed ei suuda suuri süsteeme hoomata, ei suuda mõistmiseks sobilikku mõõtkava leida. Üheks suureks süsteemiks, mille mõistmiseks võiksime kõik veel rohkem pingutada, mõistmise mehhanismi muuta, oleks minu arvates energeetika, suurenergeetika. Ja siis veel nt kliimaprotsessid. Nendele kahele valdkonnale ei saa läheneda lähtudes endast, ei saa väikeseid arusaadavaid tükke, aja ja muid ühikuid liita - üldise mõistmiseks ei saa lähtuda üksikust, induktsioon ei päde. Ehk siis, rääkides kliimast ei saa lähtuda enda kogetust ega viimasest 100-st aastast. Rääkides energeetikast ei saa lähtuda mingi ühe konkreetse linnakese/tarbija elektrisüsteemist.
Ja üldse, süsteemsus tuleb alati ja kõiges kasuks. Alates hambapesust ja taldrikult söömisest kuni… kõigeni, kuni mõtlemiseni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar