Eesti meediamaastikul on nurgake, kus Liis Lassist ei räägita, kitsama silmaringi puhul seda nime seega tõepoolest ei kohta. Ja mis neist kergmeelelahutuse elu tipptundi otsivatest meediaohvritest igal pool rääkidagi. Seega, väga valgustav oli araterli aastatagune sissekanne Liis Lassist, et ega laulja või modell ei peagi ju loll olema, tore. Küll aga sain sellenädalasest Pealtnägijast teada, et olen ise lollakas. Valgustav teadmine seegi. Eks ole teisigi suuri mõtlejaid, kes on arvanud, et inimkonna õnn saabub hetkel, mil kõigi raha teenib ise raha ja tööd ei pea keegi tegema – nisu, elektrit ja riideid saavad kõik lõputult osta, ja arstid ja õpetajad saavad ka lõpuks palju raha ja õnnelikuks. Võimas. Et muudkui aga ostame ja müüme väärtpaberite ja muude sellelaadsete tehingute kujul ootusi ja lootusi ja elu aina õitseb. Tore. :-)
Hakkasin nüüd üht sügisel loetud samateemalist väga põnevat artiklit otsima, millele eelnev jutt olnuks heaks sissejuhatuseks, aga… ei leia enam, pagan küll! (olulisest TULEB teha copy-paste või vähemalt autori nimi kuhugi üles kirjutada)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar