Autol on 2 otsa, üks neist keerab. Vaata palun neid kahte joonist. Sisenedes ninaga (N) autode vahele tekib olukord, kus auto esiosa oleks justkui enamvähem paigas, kuid kuna auto tagarattad ei keera, siis tagumikku (T) ei õnnestu kuidagi äärekivile lähemale viia. St, veelkord, auto tagumik on palju kohmakam kui nina, tagaosa ei saa külgepidi liigutada. Aga, kui oled kaval ja esmalt tagurdad autode vahele, viid esmalt kohmaka tagumiku enamvähem õigesse kohta ja vot siis saad rooliratta abiga ka auto esiosa külgsuunas liigutamisega auto pargitud.
Jäta meelde, auto abitu tagaots paika ja alles siis keerav esiots järgi.
(Ühel joonisel ei aita rooli keeramine, ei edasi ega tagasi sõitmine. Teisel joonisel piisab vaid veel väikesest tagurdamisest ja auto ongi paigas)
13 kommentaari:
No ma ei tea, kuidas seda asja peaks õigesti selgitama, et see kohale jõuaks.
Mina olen seda juttu seni pisut vähem, kui korra päevas rääkinud ja kasu ei miskit.
Ehk peaks 3 x päevas rääkima???
"Kallid daamid"? Sest just naised ei oska parkida, jah? Tead, mine perse! Oskamatuid parkijaid on mõlema soo hulgas.
A ma ei saa. Kuskil ajus on mingi ühendus, mis protesteerib ägedalt mõtte peale, et kui ma tagurdamise ajal keeran rooli paremale, siis liigub auto tagumine ots paremale. Endale teeb ka nalja, aga näed, tagurpidi parkida ei saa.
Istmikuga on selline lugu, et jagades eelnevaid soovitusi mõne mehega, võib mõiste istmik tõesti päevakorda tõusta. Infovahetus härrasega tooks kaasa ehk tagasihoidliku tänamise.
Daamidega on taoline suhtlus aga märksa meeldivam, vastavalt hoolitsus-mängu ja abitus-mängu mängu ilu, sellega kaasnevad naeratus ja tänu jne. Uskugem, sellised naised on täiesti olemas. Ja nendele poole ma ka pöördusin.
Sellise õpetuse järgi on hea parkida ideaaltingimustes. Proovides sama asja tegelikkuses
a) hõivab selle koha sinu järel sõitnud auto, kes kiiresti ja valesti pargib
b) sinust tagapool sõitvate autode jaoks on selline tagurdamine ootamatu tegevus ja võib lõppeda plekimõlkimisega
c) vahesse sissekeeramisel on auto teravama nurga all ja ulatub rohkem teele, mis on ootamatu taganttulijate jaoks (vt. punkt 2)
rõõm kohe, et segaduses meessoo kaduva enesekindluse ja soorollide hägustumise tingimustes on siiski veel säilinud vähemalt üks betoontornina püsiv pagupunkt - autosõit.
See kõik on kena, aga nõuab tõesti ideaalolukorda. Tallinnas suurema tee ääres kisub jamaks, nt Pärnu mnt alguses ei riskiks hakata seda manöövrit sooritama. Mees on ka soovitanud alati tagumine pool ees parkida, kuid mul ei õnnestu.
Samas olen ikka näinud vägagi äpusid isaseid parkimas, ma nii julgelt naiste osas sõna ei võtaks.
hahahaa, väga armas õpetus! :) Mäletan, kuidas mu C-kati tundides õpetaja järsku röökima pani, et PARGITAKSE TAGUMIKU JÄRGI! Sel hetkel ei saanud kohe aru, et mida ta täpselt nüüd öelda tahab. Kuna mu tagumiku ja muude naiselike omaduste kohta oli tal väga tihti ja ohtralt kobisemist (a la kas mees lasi ikka kodust välja täna). Ise armastan täiuslikult parkida ja meeldib, kui teisedki sama teevad. Lisaks veel seda, et autol on olemas peeglid, pole vaja ennast kringliks väänata parkimisel (mida paljud mehed teevad).
Pardon my french, aga kas sa oled minevikust?
Soorollid hägustuvad ja noid pagupunkte jääb tõesti, üha vähemaks. :-) Loodetavasti ei ole me kadedad ja lubame vastassugupoolel ja ka endil mõnedel elualadel aegajalt tugevaina tunda.
Nn ideaaltingimusi kohtame üsna tihti magalarajoonides - kitsas, aga kiiret pole. Kesklinnas, kus käib pidev ralli, on tõesti keeruline parkida. Kuid, nina ees müraki kitsasse kohta põrutamine ja tagumiku tänavale jätmine ei ole ju lahendus. Ja niimoodi töllakil kohta hoides võib ju rahulikumat momenti oodata, et saaks uuesti välja tagurdada , nõks edasi ja siis juba tagurpidi parkimist alustada.
Ehk siis, kui auto on liiga pikk/parkimiskoht liiga väike, siis otsigem uus koht. On ju äärmiselt ebaviisakas autosid tilla-tölla kuidagi ära sättida, põhjendusega, et on kiire ja ruumi pole ja kel vaja, küll mööda mahuvad.
Jah, olen minevkust. Tarbetud väärtused reedavad? :-)
Paradoks on see, et taguots ees pole sugugi alati kõige õigem parkimisviis.
Linnas on paraku õigem nina ees parkimine. Keerad sisse, esirattaga üle äärekivi ja oledki paigas. Eeliseks on kiirus ja ohutus.
Enne kui sõiduautoga äärekive ründama hakata, tasuks mõningaid asjaolusid arvestada:
a) nt Tallinnas Roo tänavas, kus äärekivipoolne auto uks ei pruugi üle kõrge äärekivi lahti tulla, läheb äärekivile sõites auto kindlasti katki - ehk siis, sõltuvalt äärekivi kõrgusest lõhub või võib see lõhkuda stange, küljekarbid, porilapakad, kriimustada esisilla alumisi õõtshoobasid jne detaile;
b) kui äärekivi on siiski madal ja selle sõitmine autot ei lõhu, tuleks äärekivile sõites ja sealt alla kukkudes üritada esiratast võimalikult suure nurga all hoida, st kui esiratas läheneb või kukub äärekivilt väikese nurga all, siis kriimustub velg või ilukilp;
c) terava servaga äärekivi puhul tuleks üles sõita aeglaselt, et rehv äärekivi serva ja velje vahel ei vigastuks (sõiduauto rehvi küljed on õrnad);
d) kui äärekivi piirneb muruga, siis oleks väga inetu, kui igaüks oma auto esirattaga seda muru seal lõhkumas käib;
e) kõnniteel sõitvaid jalgrattureid, rulluisutajaid ja jalakäijaid ei ole alati viisakas auto esiosaga kõnniteele sõitmisega hirmutada;
f) kui äärekivi sootuks puudub ja asfalt piirneb muruga, oleks väga inetu oma auto ratastega sinna murule ronida ja sellega linnas lenduva tolmu/pori hulka suurendada ja linna haljastust lõhkuda;
g) vesisel aastaajal, mil pinnas pehme on, ei oleks arukas testida, kui hoolsad äärekivi paigaldajad on olnud - muruga piirnevad äärekivid võivad pideva sõtkumise peale liikuma hakata.
Aga kindlasti on olukordi, mil esirattaga üle äärekivi sõitmine on arukas.
Postita kommentaar