Empaatia, tagasihoidlikkus ja karjeristid

Empaatiavõime puudumine tähendab teadupärast oskamatust end teise inimese olukordadesse panna, nagu ka kuulamisoskuse puudumist, suutmatust mõista enesest erinevaid (teistsuguse kogemusega) inimesi, oskamatust sisse elada teiste rõõmudesse ja üleelamistesse, võimetust enese mina natukenegi taandada, tegemaks ruumi kellelegi teise arvamustele ja tahetele - see tähendab kitsukest maailmapilti, oskamatust märgata rohkemat kui iseend. Kui seda viimastki.

Empaatia puudus on seega justkui pahe, puudjääk, vanemate kasvatusviga. Samas, nii nagu on neid, kes teesklevad empaatiavõime olemasolu, on ka neid, kes teesklevad selle puudumist. Sest empaatia näikse Kõvade Meeste hulgas midagi piinlikku olevat. Veider. Siinkohal on nüüd õnnelik see ühiskonna intellektuaalselt ebaküps ja ebaterve osa, kes ei tea empaatiast midagi, ei pea teesklema ega midagi. Õnn seisneb nt eelistes karjääriredelil - võimu, domineerimise, auahnuse, omakasu, enese vahendeid valimata paremasse olukokorda mängimise ihalused ei põhjusta süümepiinu. Ega ebamugavusi nende ees, kes karjeristi õigete inimeste kintsu kutsikalikke kaapimisi pealt näevad ja kellede najal kõrgemale üritatakse pürgida. 

 

Viisakus ja väärikus, mis on empaatiavõimega tihedalt seotud, on veel omaette teema.

Ja lisaks eelnevale lisab meie maailmale veel ka nt ebakompetentsust  Dunningi-Krugeri efekt - küll on ikka paljud asjad valesti!