Proua, ei, mitte proua vaid tädi, 65 aastane, istub ühistranspordis vaid ühele tagumisele poolele toetudes, kohvikus käis viimati '74 aastal, teatris või konsterdil... ei mäletagi enam. Nüüd ei julge enam kodust välja tulla, kui ikka tuleb minna, siis piinlik on päevavalgel enesele peale lasta, on kohutavalt ihne ja ei luba enesele rohkem kui elu sees püsimiseks hädavajalik on jne - enese ja maailma suhestumist iseloomustab "ah mis mina".
Tädi pinss ei võimaldagi tal lubada enesele rohkem kui elu sees püsimiseks hädavajalik on. Maksab korteri kommunaalid ja ostab vererühurohud välja ja ongi kuu söögirahaks järel 30 eurot. Sellestki pigistab veel kümneka töötule pojale, et too saaks lapse lasteaiamaksu ära maksta. Kus sa seal kohvikuse või kontserdile. Bussis ei julge ka väga vabalt tunda, foorumites ju noortel üks püsiteema "vihkan ühistranspordis laiutavaid ülbeid penskareid".
Nõus mõlemate kommentaaridega, oma vanaema tuleb meelde. See ongi valdavalt selle põlvkonna mõttelaad, eks karmid elukogemused on oma töö teinud. Kurb.
Eiei, tädi surub igal pensipaeval midagi sukasäärde, lastel on tööd ja leiba, nii et rahas pole asi. Ja veel, tädil pole sõbrannasid, tädi on väga üksi. Kui vanamees veel elus, siis ongi ainult vanamees ja vahel külas käivad lapsed.
6 kommentaari:
Täpsustage palun, noormees!
Proua, ei, mitte proua vaid tädi, 65 aastane, istub ühistranspordis vaid ühele tagumisele poolele toetudes, kohvikus käis viimati '74 aastal, teatris või konsterdil... ei mäletagi enam. Nüüd ei julge enam kodust välja tulla, kui ikka tuleb minna, siis piinlik on päevavalgel enesele peale lasta, on kohutavalt ihne ja ei luba enesele rohkem kui elu sees püsimiseks hädavajalik on jne - enese ja maailma suhestumist iseloomustab "ah mis mina".
Tädi pinss ei võimaldagi tal lubada enesele rohkem kui elu sees püsimiseks hädavajalik on. Maksab korteri kommunaalid ja ostab vererühurohud välja ja ongi kuu söögirahaks järel 30 eurot. Sellestki pigistab veel kümneka töötule pojale, et too saaks lapse lasteaiamaksu ära maksta. Kus sa seal kohvikuse või kontserdile. Bussis ei julge ka väga vabalt tunda, foorumites ju noortel üks püsiteema "vihkan ühistranspordis laiutavaid ülbeid penskareid".
Nõus mõlemate kommentaaridega, oma vanaema tuleb meelde. See ongi valdavalt selle põlvkonna mõttelaad, eks karmid elukogemused on oma töö teinud. Kurb.
Eiei, tädi surub igal pensipaeval midagi sukasäärde, lastel on tööd ja leiba, nii et rahas pole asi. Ja veel, tädil pole sõbrannasid, tädi on väga üksi. Kui vanamees veel elus, siis ongi ainult vanamees ja vahel külas käivad lapsed.
Õnneks on meil siiski ka väärikaid ja elujaatavaid toredaid prouasid, vaatamata vähesele rahale ja logisevale tervisele.
Postita kommentaar