Sõnad on ühed imelikud asjad. Nad ei saa otsa, neid ei saa tagasi kutsuda, neid on väga raske tagantjärgi muuta, neid ei saa alati usaldada. Neid saab tasuta kasutada, nendega saab mängida, üht ja teistviisi ritta seada, nad võivad väga erinevat koormat kanda, edastada nii tühist loba kui ka peent sõnamängu, sõnaga saab nii head kui kurja korda saata, sõnaga saab kuulaja sleppi võtta ja kuhugi viia, või siis midagi kuulajani tuua. Aga ikkagi, vahel on mitteütlemine sõnakam kui ütlemine. Sõna võib ka mõtet lõhkuda, sõna on paljastav, paus või pilk võivad rohkem tähendada kui 1000 sõna. Sõna piiritleb öeldu täpselt ja kitsalt, ütleb ainult nii palju kui see sõna ise tähendab. Sõna järjestab. Vahel suisa labastab hetkesituatsiooni. Ta võib lõhkuda kõnekaid hetki sellega, et rabab mõtte julmalt silmusesse ja lohistab teda siis vaid piki sõna mõistet.
Mida ma tahan täna õhtul öelda? Ärme tapa alati vaikust sõnadega, vahel räägib vaikus rohkem kui sõnad, ka mitteütlemise sõnumit tasub kuulata.
Ja veel, sõnad toovad halastamatult lagedale ütleja rumaluse, pesevad maha teadmise, mida keegi võis ütlejale enne ütlemist ekslikult omistada. Ja ajaveeb = palju sõnu. :-)
1 kommentaar:
Enne sain tugineda oma arvamusel ainult Maeterlinckile, kes ütles, et räägime puhtalt rääkimise pärast. Nüüd siis tean, et ma ei ole surnud vanataadiga kahekesi.
Rääkides ei saa mõelda, rääkidas saab mõeldut edasi anda. Mõeldakse vaikides.
Ja eks tõsi ole ju ka see, et sõnad rikuvad olukordi. Kui kaks armunut kohtuvad, pole mõtet kulutada sõnu, et öelda seda, mida ei ole võimalik sõnadega edasi anda. Täpselt- see piiritleb.
Vähen tühje sõnu!
Postita kommentaar