Ematehnik juhtis tähelepanu muuseumis sünnituse üksikasjade arutamisele meedias. Seekord peaks ära märkima tänase koleda õnnetuse kannatajate vigastuste detailne kirjeldamise (video), koos kannatanute nimede äramainimisega. Vaevalt see kellelegi meeldib, kui AK-s räägitakse riigitäiele rahvale, millised luud ja siseorganid tal katki on. Ja et see kannatajale meeldiv pole, siis on ka mulle kui kuulajale taolist juttu ebameeldiv kuulata.
(´tea kas on võimalik veel keerulisemaid lauseid siia lehele ära paigutada?)
4 kommentaari:
jälgisin seda lõiku, kus anti ülevaade kannatanute vigastustest.
mõtlesin oma viimase postituse ja tänase uudislõigu üle.
tehniliselt oleks nagu sama seis, räägitakse seda, mida vist ei peaks.
tänane olukord oli nii erinev. rahvas ootas murega teateid ellujäänute tervisest. tõsise murega, see polnud kollane huvi. (võibolla ma üldistan liiast, mõnikord lihtsalt tahaks uskuda inimestesse.)
küllap oli seda lõiku just sellisena vaja, kuulda kompetentse inimese suust mingit sisulist infot. delfi kommentaarid on vaid müra.
tänase arsti eesmärk oli midagi muud, kui tolle kiirabiõe madalad motiivid.
kannatanud olid enamuses näitlejad. loodetavasti nad mõistavad, et kui nad igal nädalal eestlase elutoas telepurgis on, siis on nad vaatajaile lähedased, nagu kuuluks perekonda.
rahva lemmikuks olemisel on oma hind.
sellised mõtted mul täna.
Mina aga arvan, et haiglapalatis ei ole näitlejaid, presidente ega paavste, on patsiendid, on inimesed.
Rahvas ootab jah, infot, aga mu arust piisaks faktist, et jah, Korolev toodi haiglasse, olukord on stabiilne, tõenäoliselt saab terveks. Umbes nii.
jah, kindlasti oleks saanud vähem detailselt, selles on sul õigus.
võibolla ma lähtusin neid kahte infojagamist kõrvutades pigem info jagajate motiividest kui asja teostuslikust küljest.
mind paneb ennast ka mõtlema, miks ma kahe suht sarnase asja puhul neisse nii erinevalt suhtun. ei tundu üldse järjekindel.
ilmselt peaksin selle üle mõtlema veel kunagi hiljem, kui emotsioonid on vaibunud.
Eks see ole vist reegliks saanud, et mõned kuulsad jagavad kollases meedias meelsasti väga isiklikke asju, ime et mõni pole ajakirjanikku kemmergusse kutsunud, et kuidas tema seal toimetab. Ja nt see eelmise paavsti jant, ta liigutas vasakut kätt, ta ütles midagi, eks sellised absurdsused on meid ära harjutanud, eks mind kaa. Aga kui mõtlema hakata, siis kuigi ma pole küll kuulsus, ma küll ei tahaks, et meedia pasundaks, millised ihuliikmed mul katki on. Oletan, et nende meie näitlejatega on ehk sama, ehk.
Mu arust on see umbes sama, kui keegi metsas põõsas kükitab, asjal on, siis keerame ju pilgu ära. Mõlemal on piinlik, ükskõik kes seal kükitab. :-) Selline naljakas võrdlus.
Postita kommentaar