Võimas. Puhas. Peen. Detailne. Viimseni viimistletud, iga noot oleks justkui suure hoolega just sellele kohale pandud. (võib-olla aitas erilise viimistluse tajumisele kaasa saalisistuva Pärdi aura) ja mis sest, et vahel meenus too ütelus seast ja tema ette visatavatest pärlitest.
Ringikujuliselt paigutatud lauljad, erinevad hääled erinevates kohtades, ruumiline ja ajaline mängimine ss-dega, nii et oli ka taoline, võhikut kaasakiskuv tasand. Midagi sellist, mida tahaks hea helitehnikaga pimedas toas kuulata.
Tuleb välja, et ma olin vist esimest korda Niguliste kirkus. Noh et kontsert kirikus, ahah selge, hämar, külm, kiriku surutise all kooserdavad kössis inimesed postitagustesse puupinkidesse, minutaolised maadlevad natuke aega oma egoga kiriku ukse peal, et see sealt ikka sisse mahuks (hea küll, asi pole kaugeltki nii hull :-). Aga ei, Niguliste ju soe ja valgustatud, ikka rohkem nagu kontserdisaal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar