Mõned lapsevanemad arvavad, et kakskeelses kodus peaks laps 2 „emakeelt“ omandama, paralleelselt ja korraga, lapse jaoks saavad (erinevas tempos) esemeid ja mõisteid tähistama 2 erinevat sõna, mõlemat seovad teiste mõistetega erinevad mehhanismid ehk keele struktuurid. Mõned teised lapsevanemad, nt Eestis elavad eesti-vene pered kasvatavad last alul vene keeles, et hiljem eesti kellele üle minna, et edasine elu ju eesti keeles ja muidu ei õpigi vene keelt korralikult kunagi ära.
Mulle tundub aga loogilisena see teooria, mis ütleb, et mõtlemine ja keel on väga tihedalt seotud, mõtlemine toimub läbi keele ja et mõtlemine saab täiusele läheneda vaid emakeeles. Ning et inimene jääb elu lõpuni emakeeles mõtlema (nt kasvõi aastakümneid hiljem teises keeles elanuna peast arvutama) ja et mõtte ühikuteks on ja jäävad emakeelsed sõnad. Et erineva rahvuse, hõimu liikmed mõtlevad veidi erinevalt, kõik muud keeled tõlgitakse emakeelde ja neid „tükke“ ehk emakeelseid sõnu kombineerides mõtestataksegi maailma. Ning et laps, keelt omandades, arendab endale mõtteaparaadi, mõtlemise struktuurid, mõttemallid, saavutab grammatilise täiuse (kui saavutab) just emakeeles.
Seda arvestades on minu arvates oluline, et inimene omandab emakeele võimalikult kõrgel ja täiuslikul tasemel. Et mõtlemine võimalikult peen, nüansirikas jne oleks. St kui noor inimene kodumaalt ära läheb, et ta siis emakeelset kirjandust ei unustaks.
Räägitakse ju isegi kakskeelses keskkonnas kasvanud poolkeelsetest ja mõtlemispuudega inimestest. Kes ei oska kummaski keeles kirjutada ega suuda mõttepeensustesse tungida.
See on nüüd siis üks teooria.
3 kommentaari:
Mul on vastu pakkuda kolme põlvkonna kogemus. Nimelt oli juba minu isa kakskeelsest perekonnast, valdab mõlemat keelt perfektselt, emakeeleks peab siiski eesti keelt. Vend jäi tal rohkem vene keele peale. Meil õega on erinevad emakeeled, minul eesti, temal viipekeel (mida mina ka hästi valdan). teineteisest arusaamisega ja mõttemaailma mõistmisega pole probleemi. Nüüd kasvab minu tütretütar kakskeelsena, eesti ja soome. Mõlemad keeled vahetuvad sujuvalt, kummaski ei eksi. aga ilmselt jääb emakeeleks eesti, kuna ta on rohkem eestikeelses keskkonnas. Ja tean veel mitmeid selliseid kakskeelseid. Ilmselt on mõjureid rohkem kui üks. Kindel on see, et vanemate järjekindlus tuleb ka kasuks - kumbki peab rääkima lapsega ühes konkreetses keeles, mitte ei tohi neid omavahel kokku segada, siis on küll tulemuseks keeleinvaliid.
Grammatilist täiuslikkust mitmes keeles on väga raske saavutada. See ei ole aga võimatu. Oleneb konkreetse inimese prioriteetidest enesearendamisel.
Keeli peab muidugi eraldi õppima. Ma arvan, et kõige selgemaks saab laps selle keele grammatika, mida ta koolis õpib. Kui on põhjalik inimene/laps ja kui motivatsiooni jätkub, siis saab teiste keelte grammatika ka selgeks. Juhtub, et mõni inimene ei saa ühe keele grammatikatki korralikult selgeks.
Ma ei usu, et mõtlemise struktuurid mitmekeelsete inimeste puhul kahjustatud saavad, mõeldakse ikka ühes keeles korraga, isegi kui ollakse mitmekeelne inimene. Mõelda saab nendes keeltes, mida valdad.
Tänases avatud väikeses maailmas, kus kultuurid on nagunii segunenud, ei vaja me elamiseks hõimukaaslaste lähedust, me vajame enda ümber inimesi, kes jagavad meie arusaamu ja tõekspidamisi.
Oma juuri (kirjandust, kultuuri jne) ei tohi muidugi ära unustada, ükskõik kui palju keeli valdad või kus elad. Kui tead, kes oled ja kust tuled, saad olla enesekindlam ja leiad oma tegemistes rohkem mõtet. Isegi kui oled kaugel oma hõimukaaslastest ja erined teistest. Lapsed peavad saama ka sellise tunnetuse.
See on minu arvamus.
Mul pole mõtteski teile vastu vaielda. Inimesed on kindlasti väga erinevad, ju on 2keelsena kasvamine lihtsalt mõnele raskem. Tean ise kaht meest, kes tunnistavad, et ei oska tegelikult ei eesti ega vene keelt. Ja kus see oskamise piir on, eks see on ka igaühel erinevas kohas.
Mõtlemise struktuurid on ju tegelikult väga keerulised, mh arsenalist ehk sõnadest ja mõeldud mõtetest sõltuvad. Targem oleks siinkohal vist rumalust varjama hakata ja vait jääda, kuid mulle tundub, et võõrkeelse mõtlemise all on siiski emakeel, toimub pidev tõlge, šokis, psühhoaktiivsete ainete mõjude all tulevat ju ikka emakeel lagedale. Aga võibolla täidab lihtsalt võõrkeel emakeele kõrvale jäänud tühimikud ja mõtteaparaat töötab sama efektiivselt kui emakeele baasil. Seda teemat tuleks millagi uurida. Ehk on mälumees Tulving midagi kirjutanud?
Igatahes kokkuvõte, lihvigem emakeelt, lugegem emakeelset kirjandust.
Postita kommentaar